Miks te enam üldse mängudest ei kirjuta?!

Tunnistan ausalt, et veel pole keegi mulle pealkirjas tõstatatud küsimust esitanud, ent kujutan ette, et vähemalt mõned teist on sellele mõelnud!

Loll on see, kes vabandust ei leia, seega toon ettekäändeks ajapuuduse ja muud mured. Aga samas ei saa eitada, et viimasel ajal on meie veebilehel tõesti väga vähe lugemismaterjali. Ega’s miskit – on aeg see probleem lahendada! Järgnevalt kirjutan pisut mängudest, mis käesoleva aasta jooksul jõudnud mulle juba ühel või teisel moel muljet avaldada.

Metroid Prime Remastered

Kuna Gamecube’i põlvkonna ajal olin täielikult Xboxi usku, jäid kõik Nintendo konsooli klassikud mul mängimata. Palavalt armastatud Metroid Prime muidugi nende seas. Nüüd on aga avanenud võimalus see probleem lahendada!

Nimelt üllatas Nintendo meid kõiki, kui lasi välja teose uusversiooni, mis kannab nime Metroid Prime Remastered. Jah, me elame jätkuvalt ajastus, kus sõnad remake ja remastered on vahel üks ja see sama asi, aga vahel täiesti erinevad ning vahel omavahel vahetuses. Segased lood.

Igatahes on Metroid Prime Remastered suurepärane üksikisikuvaates tulistamismäng, mis ideaalseks tõestuseks, et Switchi rauast annab veel midagi välja pigistada. Tegu on tõenäoliselt 2017. aastal ilmunud konsooli ühe kõige ilusama mänguga, mis eal ilmavalgust näinud.

Kuna tegemist on Metroidi mänguga, siis võib mürki võtta, et esimestel minutitel lastakse natuke kõikide võimetega lustida, et need siis koheselt kaotada. On ju vaja midagi, mida levelite rägastikes edasi-tagasi tammudes otsida. Kui aga metroidvaniad meeltmööda, siis ootab ees hea mänguelamus.

Fire Emblem Engage

Nintendo jaoks on käesoleva aasta algus üpriski kvaliteetne olnud. Lisaks eelmainitud Metroidile on meieni jõudnud järjekordne esmaklassiline Fire Emblemi elamus. Kuigi Engage tundus esimeste treilerite ja piltide vahendusel pisut veider (suur rasvane alapealkiri ENGAGE ja ülestiliseeritud animetegelased aitasid sellele muljele kaasa), osutus see siiski vanaks heaks Fire Emblemiks. Peaaegu.

Sel korral pannakse vähem rõhku kaasahaaravale loole ning rohkem mängitavusele. Õhkõrn narratiiv on lihtsalt lubrikant, mis lubab ühest võitlusest teise libiseda. Tagasi on klassikaline kivi-paber-käärid (siinpuhul mõõk-kirves-oda) süsteem, ent sel korral on panused varasemast kõrgemal.

Nimelt tutvustatakse meile Break-süsteemi. See tähendab, et kui ründad vastast relvaga, mis tema omast tugevam (mõõk teeb haiget kirve omanikele, kirved odadele jne), siis murrad tema kaitsest läbi, jättes ta potentsiaalselt kaitseta. See tähendab, et ühel lahingpartneril on võimalik sama vaenlast n-ö tasuta rünnata. Sama kehtib muidugi ka vastupidisel suunal, mis lisab lahingutesse pinget. Lõbus!

One Piece Odyssey

Pikemaajalised lugejad-jälgijad ehk teavad, et olen „One Piece’i“ mangaseeria suur fänn. Viimasel ajal on sarja põhjal valmivad videomängud ka aina paremaks muutunud. Käesoleva aasta alguses sai too uskumus taaskord kinnitust, kui ilmus maailma parimate animerämpsu kategooriasse kuuluvate teoste vorpija Bandai Namco uusim üllitis One Piece Odyssey.

https://youtu.be/HMbCdCTE4bc

Paberil on tegemist rollimänguga, mille võitlused toimivad käigupõhiselt. Too viimane väide peab sajaprotsendiliselt paika, ent rollimängust on raske rääkida. Jah, tegelastel on levelid, mis pidevalt ülespoole ronivad, ent sellega näikse kõik ka piirduvat. Nn „suvalistest lahingutest“ on võimalik mööda hiilida, levelid on sirgjoonelised, ning üleüldine areng seisneb selles, et tegelased peavad tagasi saama oma võimed, mis müstilisel teel ära kaotatakse. Täpselt nagu Metroidis. Irooniline.

Aga samas on tegemist hästi värvilise ja lõbusa teosega, mille lihtsakoeline mängitavus on tegelikult üpriski lõbus. Fantastiline animerämps!

Theatrhythm Final Bar Line

Ma ei saaks öelda, et ma olen Final Fantasy seeria fänn. Olen proovinud mõnda, läbi teinud tänaseks vaid ühe – Final Fantasy 7 Remake’i. Ometi on sarja muusika niivõrd ikooniline, et see kõlab tuttavalt ka minusuguse võhiku jaoks. Lisaks meeldivad mulle rütmimängu. Paneme need kaks kokku ja me saame ühe hea asja!

Ma olin varem 3DS-i peal mänginud Theatrhythm Final Fantasy mängu ning esmalt arvasin ekslikult, et Switchile on jõudnud lihtsalt selle teose uusversioon. Aga võta näpust! Tegelikult eksisteerib  Theatrhythmi seeria, mis jätkuvalt võimaldab taaskogeda legendaarseid Final Fantasy momente, aga muusikalises võtmes.

Final Bar Line’i puhul on osad momendid ja nendega seonduv muusika lukus rahamüüri taga, mis jätab mängule pisut mõru maigu juurde. Kui aga sellele läbi sõrmede vaadata, ootab ees teos, mille mängitavus lihtne, lustlik ning kaasahaarav.