ARVUSTUS: Viewfinder

Viewfinder on  üksikisikuvaates mõistatusmäng, kus mängija ülesandeks on polaroidkaamera abil lahendada virtuaalreaalsuses loodud keskkondades perspektiivi moondavaid mõistatusi. See kõlab komplekselt, aga tegelikult on tegemist võrdlemisi lihtsakoelise mänguga.

Sinu käes on fotod, mida saad maailmas asetada ükskõik mis pidi ja ükskõik kuhu. Kui sa foto paika paned, siis foto sisu asendab maailmas kõik eelnevalt selle pildi taga olnud elemendid. Mida lähemale või kaugemale sa foto endast asetad, seda suuremaid või väiksemaid alasid saad sellega muuta. Lisa mehaanikale veel käeshoitav polaroidkaamera, mis võimaldab sul ise fotosid teha ning saad võrdlemisi ahvatleva perspektiividega mängiva mõistatusmängu.

Viewfinder on ilmselgelt võtnud šnitti legendaarsest Portali mänguseeriast, eriti selle esimesest osast. Mõlemad keskenduvad kolmedimensioonilises maailmas ruumiliste perspektiivide, geomeetria ja objektide üle nuputamisele.

Mõlemas neist alustab mängija esialgu lihtsamate ülesannetega, kus suur osa töö tehakse sinu eest ära, kuid hiljem antakse mängijale tööriist (ühes portaale tegev relv, teises fotosid tegev polaroidkaamera), mis võimaldab mängijal dünaamiliselt end ümbritsevat maailma muuta. Mõlemas on narratiivne element, mis saadab sind terve mängu jooksul ning mõlemad mängud on läbitavad umbes 3 tunniga.

Kahjuks hiilgab Viewfinder vaid mängu mehaanilise innovatsiooni poolest.

Pean tõdema, et niipea kui mängu arvustusi nägin, siis teadsin, et see on mäng mulle. Minu lemmikud mõistatusmängud on need, mis mängivad perspektiividega ja panevad mängija geomeetrilist maailma teistmoodi mõtestama: Portal 1 & 2, Antichamber, FEZ, Gorogoa või The Witness.

Visuaalselt nägi kõnealune teos välja nagu uus kõva tegija selles valdkonnas, aga mängu endasse sisse jõudes kadus mul see vau-moment suhteliselt kiirelt. Võib-olla mängis rolli minu pikaaegne kogemus sarnaste teostega, aga ma tundsin terve mängu vältel, et vaatamata uuele viisile, kuidas kolmedimensioonilist ruumi enda tarbeks painutada, ei olnud Viewfinderil midagi tõeliselt uut pakkuda.

Mängu audiovisuaalne külg on küll ergas ja kohati ka ilus, aga näiteks erinevalt Portalist, kus sul on kliiniliselt valge ja ilmetu testimiskeskkond ning psühhopaatiline robot, kes sinuga terve mängu vältel räägib, siis Viewfinderis kõnnid sa justkui läbi taevakastis hõljuvate võrdlemisi suvaliselt asetatud 3D-objektide. Disaini poolest jätab see suhteliselt algelise Unity mootoris tehtud 3D-mängu mulje.

Peale selle räägib konstantselt mängija „peas“ üliergas jutustaja, justkui mõnest mängutreilerist, kes kiidab sind iga väiksemagi liigutuse eest. Mängus on mingit sorti lugu, mida jutustada üritatakse (justkui su mängija mängib virtuaalreaalsuses erilise polaroidkaameraga), aga jutustaja toon ja tema jutu sisu tekitasid minus pigem vastumeelsust ning mul tekkis koheselt tahtmine see välja lülitada.

Läbi maailma on asetatud väikesed audiosalvestised, kus saad tutvuda erinevate tegelaste mõttemaailmadega. Need inimesed on  tõenäoliselt mängija jaoks need virtuaalreaalsuses eksisteerivad ruumid loonud, kuid minul isiklikult ei tekkinud huvi nende juttu kuulata. Kogu mängu narratiivne külg tundus justkui mängu külge liimitud olevat.

Lugu on osaliselt disainitud nii, et sa ei pea seda jälgima, aga samas ei lase jutustaja sul kordagi unustada, et mängu taustal midagi toimub. Nõustuksin siinkohal John Carmackiga, kes ütles, et lugu mängudes on nagu lugu pornofilmides – inimesed eeldavad, et see on seal olemas, aga see pole tegelikult nii tähtis.

Sama kehtib ka taoliste mõistatusmängude kohta – enamikel neist pole vaja lugu, mängu mõistatuselement kannab mängu juba piisavalt hästi.  Kui lugu pole muu mänguga samal tasemel, toob see ülejäänud mängu nauditavuse korralikult alla.

Mängu mõistatused jäid minu jaoks kahjuks liiga kergeks. Siin võib oma osa mängida minu pikaaegne kogemus taoliste teoste mängimisega. Viewfinderis oli vaid paar mõistatust, mis panid mind mõtlema kauemaks kui minut.

Mäng lisab hilisemates tasemetes uusi mehhaanikaid, mille ümber nuputada, kuid ükski neist polnud piisavalt unikaalne või keeruline. Olin seega üllatunud, kui lahendasin ka mõned mängu lõpus olevad mõistatused poole minutiga ära. See kriitika jääb tõenäoliselt aga isiklikuks, kuna olen kindel, et mäng võib pakkuda piisavalt pinget inimestele, kes ei ole selle žanriga niivõrd tuttavad.

Kes teab, äkki ka mängu taustal olev lugu ja jutustamine kriibib nende kõrva vähem kui minu oma.

Lõpetuseks ütlekski, et tegemist on põneva projektiga. Isiklikult arvan siiski, et Viewfinder oleks võinud enne ilmumist saada natuke rohkem lihvi. Kui sellised mõistatusmängud pakuvad huvi, siis soovitan mängule pilgu peale heita. Isiklikult hetkel küsitava 19.99 € eest mängu ei ostaks. Küll aga viskaksin pilgu peale, kui teos on saadaval soodushinnaga.

Viewfinder on saadaval digitaalselt arvutile Steamis ning konsoolidele Playstation 4 ja Playstation 5 peale PlayStation Store’is.