ARVUSTUS: Armored Core VI: Fires of Rubicon

Kui möödunud detsembris The Game Awardsil Armored Core seeria uusim teos avalikkuse ette toodi, jagunes mängurite maailm laias joones kaheks… kui jätta kõrvale need, kellel on kõigest ükskõik.

Esimene pool läks ogaralt entusiasmi täis, sest viimaks jõudis nende üks lemmikseeriaid moodsatele platvormidele. Teine pool aga mattus küsimärkide alla, sest sarja eelmine osa ilmus enam kui 10 aastat tagasi üleeelmisele generatsioonile ja paljud pole sellega kokku puutunudki.

Kes ikka veel ei tea, siis just Armored Core seeria tõi FromSoftwarele laiema tuntuse, Soulsid ja muud taolised mängud tulid hoopis hiljem. Aga küllap on selle teadmise puudumine nooremale publikule andestatav. Umbes samamoodi nagu andestame neile, kes seostavad Keanu Reevesi pigem John Wicki kui Thomas A. Andersoniga.

Armored Core’i puhul on tegemist üsna puhtakujulise hiidrobotite jõufantaasiaga. Läbid lineaarseid missioone samal ajal vastasrobotitele oma energiamõõgaga pasunasse sõites. Või rakettidega pommitades. Või erinevatest püssidest tulistades. Või, „tõelise mängurina,“ energiakilbi abiga ja palja rusikaga vastaste elusid maha nüsides. Missioone läbides lukustad lahti uut varustust, millega robotit just oma mängustiilile sobivaks modifitseerida.

Samas seab mäng tulenevalt mängija oskustest tema stiilile piiranguid. Omaselt FromSoftware kommetele ei järgi bossilahingud jõufantaasia liini. Hoopis vastupidi. Pinget on neis veel rohkem kui Elden Ringis!

Seda seetõttu, et kui viimases sai rahulikult kukerpallitades oma võimalust otsida, siis robotiteheitluses see põiklemine nii lihtsakoeline pole. Vastased on üsna agressiivsed, mis tähendab, et lollikindlaim taktika on vastasele lihtsalt peale lennata ja sõrmed ristis loota, et tema sureb esimesena.

Kuna vastastel on ikkagi omad kindlad käitumismustrid, siis on võimalik neid ka suunata ja isegi hoiduda mõningate rünnakute (liiga sagedasest) käivitumisest.Aga kuuldavasti on bosse nüüdseks juba nõrgemaks muudetud. See muidugi tähendab, et kes just mängu patch’imata versiooni ei mängi, ei saa enam „päris mänguri“ paguneid.

Siinkohal tundub paslik lisada, et kõike ei jõuagi ühe mängukorraga ära proovida. Kuigi missioone saab korduvläbida, siis sellest ei piisa iga viimasegi saladuse avastamiseks. Mäng ongi niimoodi üles ehitatud, et ka kolmas läbimiskord suudab pakkuda uut sisu. Sellesse panustavad nii missioonid kui ka varustus.

Kuna loo jooksul tuleb teha missioonide osas valikuid, saab alternatiive proovida alles järgnevatel mänguringidel. Niisamuti jätkub uue varustuse saamine pärast esmast läbimängu.

Oma elektroonilise muusika, mehhaaniliste helide ja ekraanitäie plahvatustega, kümbleb Armored Core FromSoftware tavapärases headuses. Aga see ekraanitäis plahvatusi toob mind selleni, mis pole mängu kõige säravamad hetked.

Ja siin on süüdlaseks graafika. Kui Elden Ring säras oma värvide kontrastusega, siis Armored Core’is on lood vähe kehvemini. Metalselt hallis maailmas on raske muid värve leida. See läheb lausa nii kaugele, et alati saa arugi, kuhu suunas saab ja peab kaardil minema.

Erandiks on lahingud, kus ekraan täitub punaste laserrelvade ja plahvatustega. Ja nii annab mõningaid ringitõmblevaid vastaseid ikka otsida. Eriti kuna liikumine toimub ka vertikaalsel pinnal. Eks see ole võrreldav sellega, kui aasta tagasi end kaljunukkidelt alla kukerpallitades kurdeti ruumitaju üle.

Õnneks on aga mängus küllalt kontrollpunkte, kust saab koheselt pärast surma jätkata. Soovi korral saab seal ka oma roboti seadistust muuta, et järgmisel katsel enne surma veidi kauem vastu pidada.

Kokkuvõtvalt on Armored Core VI: Fires of Rubicon tõeline maiuspala robotigurmaanidele. Elagu mechad! Seevastu neile, kellele sadomaso ei meeldi, ma mängu ei soovita – esimesest suuremast bossist te ilmselt kaugemale ei mängi.