Kaspar Mihelsoni TOP 3 mängu aastal 2023

Järjekordne aasta on möödunud ning aja halastamatud hammasrattad jätkuvalt keerlevad sama kiirelt. Samamoodigi nagu pea kõikidel eelmistel kordadel, ei ole ma palju mänginud just käesoleva aasta teoseid. Kuid pole mõtet ajast ja muust heietada, ma tulin siia, et mängudest kirjutada!

3. Honkai: Star Rail

Jätkuvalt ei suuda ma kuidagi pääseda HoYoverse’i (kunagi tuntud ka miHoYo nime all) mängude küüsist. Sel aastal lasid nad välja uue teose oma kauakestnud Honkai sarjas – Star Rail. Või, noh, see on tolle seeriaga kaudselt seotud, kuna Star Rail ei jätka varasemat lugu, eriti kuna Honkai Impact 3rd saab samuti veel uuendusi. Sellele vaatamata on maailmas näha mõnda… tuttavat nägu, üks on lausa pärit originaalsest Honkai universumist. Teose žanr on ka täielikult muutunud, minnes hack-and-slashist Jaapani rollimänguks.

Kuna päeva lõpuks on tegemist siiski ka mobiilimänguga, on mängitavus ise võrreldes teiste žanri esindajatega mingil määral piiratud. Tegelastel on kokku vaid kolm kasutatavat võimet: tavarünnak, erivõime ja energiat maksev ultimate. Sarnaselt nende teistele suurteostele, on ka siin elementide süsteem, kuid erinevalt teistest HoYoverse mängudest, on siin ka range klassisüsteem seitsme klassiga, mis määravad tegelaste üldise mängustiili. Näiteks Hunt, mille tegelased keskenduvad ühele vaenlasele ja teevad neile palju viga, või Harmony, kes muudavad tiimikaaslaseid tugevamaks.

Teos ise on veel üpriski algfaasis, kuid nagu gacha-teostele omane, toob iga uuendus kaasa uusi tegelasi, kes mõnikord kahjuks muudavad juba alles välja lastud tegelased mingil määral mõttetumaks. Õnneks on tegemist üksikmängija kogemusega ning üldiselt saab keskenduda nendele tegelastele, keda ise kasutada soovid. Lähiajal on tulemas alles 1.6 versioon, eks saab näha, kuidas mäng üle aastate areneb. Vähemalt üks on kindel – HOYO-MiXist on kindlasti veel head muusikat oodata!

2. Street Fighter 6

Kuigi ma ei mängi enam kaklusmänge nii aktiivselt kui kunagi, ostsin siiski Street Fighteri uusima osa pea kohe, kui see välja tuli. Üks suur otsustav faktor oli tolle mängu üksikmängulaad World Tour. Mängija saab ringi liikuda mööda ilma, alustades Final Fight sarjast tuntud Metro Citys, kohtudes erinevate tuntud tänavakaklejatega, õppides nende käe all ning sattudes erinevatesse seiklustesse. Peale tegelase loomise saab ka muuta nende liigutusi, võttes aluseks mõne olemasoleva tegelase võitlusstiili. Eriliigutusi saab aga mudida vastavalt soovile, kombineerides näiteks Ryu kuulsa hadoukeni Guile’i Flash Kickiga. Kombinatsioone on meeletult palju!

Ometigi, mis on kaklusmäng ilma mängitavuse endata. Street Fighter 6 tõi samuti hulga muudatusi. Peale uute rünnakute kõikidele tegelastele lisati ka uus universaalne mehhaanika: Drive Gauge. See on uus riba, mis eksisteerib sõltumata kõigile tuttavast supermeetrist. Sellega tutvustati ka viis uut mehhaanikat, näiteks Drive Impact, mis on sarnane sarja neljandast osast tuntud Focus Attackile. Mõlemad on erirünnakud, mis suudavad blokeerida mõne vastase löögi ning sellega pihta saades kukutakse aeglaselt maha. Samuti kasutatakse nüüd toda uut riba, et teha tugevamaid erirünnakuid, mille jaoks pidi varasemalt ohverdama superrünnaku kasutamise võimaluse. Kui Drive Gauge aga nulli läheb, ei saa ühtegi uut mehhaanikat kasutada ja kui vaenlane sind enda Drive Impactiga vastu seina peksab, muutub su tegelane uimaseks.

Nagu igal tänapäeva kaklusmängul on ka siin hooajapääse ning sel aastal on kaks uut tegelast välja tulnud: sarja viiendast osast pärit tuulemeister Rashid (RASHIDOOOOO) ning mürgine uustulnuk A.K.I. Järgmisel aastal liituvad samuti Street Fighter V pärinev Ed ja lisastegelaste põrgusse eksinud Akuma.

Koos tänavastiilile üleminekuga muudeti ka muusikat meeletult. Sellel pole otseselt midagi viga aga… midagi on lihtsalt puudu, vähemalt minu jaoks. Seda lisaks lihtsalt vanade tuttavate palade puudumisele, nagu Guile’i tunnusmeloodia, mis pidavat kõigega kokku sobituma. See on aga üks väheseid meelehärmi tekitavaid elemente mängus, peale enda oskuste roostes oleku…

1. Pseudoregalia

Pseudoregalia on retrograafikaga indie-metroidvania platvormer, mis on enamasti ühe inimese töö. Too arendaja – tuntud rittzleri või rittzi nime all – töötab ka hetkel mitme erineva platvormeri idee kallal, mõnel on lausa itch.io’s demo versioonid väljas. Kuid see selleks, praegu keskendume Pseudoregaliale.

Mäng loodi algselt ühe metroidvania game jam raames, mille teos ka võitis. Peale lihvimist pandi uuendatud versioon netiavarustesse vägagi mõistliku kuue euro eest.

Kuigi peategelasel on tonfa laadne relv, on teose põhiaspektiks ikkagi platvormimine ja avastamine. Maailmas ringi liikudes on võimalik leida erinevaid uusi liigutusi, mille sujuv ja meisterlik kasutamine aitavad teost kiiremini läbida. Kastist välja mõeldes on lausa võimalik mõnest kohast edasi saada ilma kindlaid uuendusi omamata, mis on märk heast platvormerist – see premeerib harjutamist ja mängumehhaanika loovat kasutamist.

Heliriba on fantastiline. Ma ei tea, mida muud öelda, müts maha helitiimi ees. Muusika lihtsalt sobib nii imeliselt keskkonnaga kokku, luues imelise atmosfääri igas asukohas. Olgu selleks mahajäetud loss, hiilgav teatrisaal, kõle ja salapärane keldriala või tühi sisehoov, enne lagunevat torni… Kõik see on lihtsalt fantastiline, ning ma tean vähemalt ühte lugu, mis võib leida tee minu tavapärasesse kuulamistsüklisse, vähemalt mõneks ajaks kindlasti.

Mul on aga kaks väikest kriitikat teose osas. Üks on aspekt, mida arendaja ise ka üritab parandada: kaart. Võib-olla on see mu sisemine mänguajakirjanik, kes ei suuda edasi jõuda lihtsast õpetuslevelist, kuid maailmas on üpris kerge ära eksida. Eriti arvestades, et mõnede osade läbimiseks on mitu erinevat marsruuti.

Fännid ise on mingeid abivahendeid juba loonud kuid mängusisene süsteem aitaks vägagi ning arendaja vaikselt tegeleb sellega. Teiseks – mäng on lihtsalt liiga lühike! Ma tean, et see on suuresti ühe inimese töö ja vaev, kuid lõppu jõudes tekkis mul siiski veidi kurb tunne, et selline imeline kogemus on juba läbi saamas. Ma tahtsin veel bossivõitluseid, veel platvormimisväljakutseid, lihtsalt rohkem sellest imelisest mängust.

Pseudoregalia on fantastiline, lühike teos, mida soovitan soojalt. Ja kui teile ka meeldivad platvormerid, soovitan silma peal hoida rittzleri tulevastel projektidel!