VASTASSEIS: SPRAWL VS. Turbo Overkill

2023 juba lõppemas!? Nagu paar aastat tagasi, võtsin kähku käsile mõned selle aasta FPS-id. Et on boomer shooter’ite kõrgaeg, siis sellesse kategooriasse sukeldusingi.

Viimased kolm vastasseisu on olnud tulevikku paigutatud ning jätkan teemat. Viimased, Rage 2 VS. Far Cry New Dawn olid kõleda tulevikunägemusega, aga eesootav võib olla veelgi trööstitum. SPRAWL ja Turbo Overkill näitavad korrumpeerunud võimu ja süngeid betoonmaailmu.

MIS ON MÄNGUDEL ÜHIST?

Mõlemad kiiretempolised retrotulistamised on inspireeritud sajandivahetuse FPS-idest. Mõlemad vanu tulistamisi austavad mängud on kohati sihilikult pikseldatud pildidisainiga.

Mõlemas mängus võitleb kehaparendusliidestega vaikiv supersõdija – tehisintellekt kõrvas juhendamas – tumeda tuleviku ühiskonnas robotite ja peletiste vastu. Loomulikult on düstoopilises maailmas kuri korporatsioon ja küberpunklik suurlinn ning oma ristiretkel tuleb pürgida ühe kõrgemale ja kõrgemale. Viisaka žestina pilvelõhkujatelt ja muul sarnaselt sügavikku kukkumine ei tapa, vaid mõlemad mängud tõstavad mängija äärele tagasi, jätkamaks võitlust samast seisust.

Mõlemas mängus on olulisel kohal seinaljooksmise ja -hüppamise (nagu Titanfallis), libisemise, aja aeglustamise, relvade kiirvahetuse ja tulistamishüppe mehhaanikad ning bossivõitlused. Peale Titanfalli on mõlemal tegelikult rohkelt eeskujusid, aga peale Doom Eternali ei hakka neid siin nimetama. Mõlemad sunnivad mängijat pidevalt ja kiirelt liikuma, sest lömastatud vastastelt nänni kogumine on ainus viis elus püsida. Mõlemad on lineaarse kulgemisega, kuid mõnel korral võib ette tulla arusaamatus, kuhu edasi minna.

Mõlemal mängul on võimas elektronmuusika taust, mis sobitub täpselt tempo ja keskkonnaga. Turbo Overkillil on 80ndate viidetega palu rohkem ning kolmelt heliloojalt, SPRAWLi techno ja eepiliste koorielementidega (jah, SPRAWL on tugevalt inspireeritud „Ghost in the Shellist“) žongleeriv helitaust on ühelt mehelt.

Kummalgi mängul pole mitmikosa, kuid peale kampaania lõpetamist pakuvad üleelamisviise, lisakaarte ja muu säärase kogemuse pikendamiseks.

Mõlemad indie-kõmmutamised on tehtud tillukeste tiimide poolt, kuid panevad kulmu kergitama ka muul põhjusel. SPRAWLi kahepealisest tiimist Maeth Inc. on üks naine. Turbo Overkilli Trigger Happy Interactive’is on suurema osa tööst ära teinud üks mees, Sam Prebble, kes pesitseb suhteliselt tagasihoidliku mängutööstusega Uus-Meremaal.

Mõlemat mängu sai laiem avalikus oodata kaks aastat. Mõlemad kuulutati suuremalt välja 2021. aasta sügisel paarinädalase vahega (kuigi tiisereid oli mõlemast ka varem) ja ka ilmusid täisversioonina sel aastal paarinädalase vahega.

MIDA ON ERINEVAT?

Üks erinevus on graafikamootor. SPRAWL jookseb Unreal Engine 4 peal ning on kiirete laadimisaegadega. Turbo Overkill põhineb Unity mootoril ning laeb oluliselt kauem, kuigi ka tasemed on suured.

Märkimisväärselt erinev oli mängude tee mängurite kätte. SPRAWLi saime mängima hakata 23. augustil, Turbo Overkilli 1.0 versioon ilmus 11. augustil 2023, kuid erinevalt SPRAWList oli see juba varem pikalt Early Accessis jupikaupa saadaval.

Turbo Overkill on SPRAWList oluliselt pikem, olenevalt lähenemisviisist 2, 3 või 4 korda kauemkestvam. Samas ei ole see puhtalt pluss, sest Turbo Overkilli lõpuosa rikub elamust. Võiks lausa öelda, et Turbo Overkill on kohutavalt pikk, sest eriti viimase episoodi lõpuosa järjestikused bossivõitlused lörtsivad tüütult raskete sektsioonidega lõbu maha ja nüristavad kogemust.

Turbo Overkilli kasuks räägib mitmekesisus. Lahedad on hõljukauto ja -motikaga mürgel. Kahju ainult, et seda nii vähe on. Liikumist abistab ka peategelase käel olev vints, millega end sügavikest üle lennutada ja pahadele kõrri karata. Kui SPRAWL ainult räägib, kuidas tema sangar Seven on kehaparendusliideseid täis, siis Turbo Overkillis saab Johnny Turbole uuendusi ise osta ja valida, mida külge kruvida. Johnny jalas olev mootorsaag on aga tema alaline kehaosa ning sellega vastasteparvest läbi libiseda, verepilv taga, on püsivalt äge.

Erinev on pildikäekiri. SPRAWL on natuke liiga ühenäoline, domineerivad pruunsus ja hallus. Turbo Overkillis lisavad bladerunnerlikule linnale värvi neoontuled.

Erinev on peategelaste saatus. SPRAWLi supersõdur Seven, keda leivaisa reetis, tõukab gigantse armeega sõjaväelise valitsuse võimult, aga sama kangelannaga järge tõenäoliselt ei tule. Turbo Overkilli Johnny ette lükatakse peale suurpahalasest viiruse hävitamist aga ultimaatum, mis vihjab seikluste jätkule.

PUUDUSED

SPRAWL jätab suure osa oma taustaloost mängust välja. Tähendab, see on olemas, aga seda saab uurida vaid siis, kui viitsid mängust QR-koode otsida, neid nutiseadmega skaneerida ning siis selle väikselt ekraanilt lugeda. Miks selline totter mängust välja tõstmine, ei tea.

Natuke kasutamata võimalus on mõõklemine. Uimaseks kolgitud pahalase saab lähedalt hakkida ja kuigi see on verine tegu, käib see siiski liiga kiiresti ja väheefektselt.

Turbo Overkilli üks puudus saab tõenäoliselt parandatud, sest see on lihtne. Nimelt on sihikurist praegu ainult valge ja kaob seega heledal taustal ära. Igasugu graafilisi omadusi saab mängul tuunida ning imelik, et kursori värvivahetus pole veel võimalik.

Teine probleem on suurem, kuigi natukene on seda juba lapitud. Kui oma jalasaega liueldes mõnda kitsasse vahesse kelgutad, võid sinna kinni jääda ja märklauana (või ohtlikul pinnal viibides) kahjustada saada. Paistab aga, et mängu collision detection süsteem jälgib ka ise olukorda ning peale mõnda närvesöövat sekundit päästab mängija lahti. See pole küll revolutsiooniline asi – toimis see juba kenasti 20 aastat tagasi juba Postal 2-s – kuid teretulnud abi ikkagi.

KOKKUVÕTTEKS

SPRAWL pulbitseb energiast ja on kui sõõm värsket õhku, aga Turbo Overkilli kõrval jääb oma seintel jooksmise ja aegluubis efektiga kahe triki poniks. Turbo Overkill pakub sama ja palju rohkematki. Julgen soovitada mõlemat, aga kui tuleb valida üks, siis Turbo Overkillil on oma stiili, kirevuse ja vaheldusrikkusega eelis.