VASTASSEIS: Grim Fandango Remastered VS. Gabriel Knight: Sins of the Fathers 20th Anniversary Edition

Hiljuti pidasid juubeleid paar seiklust, mille nimetamine legendaarseks või klassikuks oleks vast liigne tagasihoidlikkus. Need ikoonilised mängud olid Gabriel Knight: Sins of the Fathers oma 30. ja Grim Fandango 25. sünnipäevaga.

Mõlemad troonivad sageli läbi aegade parimate mängude ja eriti seiklusmängude edetabelites, kord peal üks, siis teine– olenevalt, kas kohtunikepaneelis on rohkem Sierra või LucasArtsi fänne.

Uusversioonide puhangu algusaegadel ilmusid mõnekuulise vahega mõlemast mängust uuendused. Oktoobris 2014 tuli Gabriel Knight: Sins of the Fathers 20th Anniversary Edition (originaal detsembris 1993) ja jaanuaris 2015 Grim Fandango Remastered (originaal oktoobris 1998). Tähistame suurmängude sünnipäeva Vastasseisude 20. peatükiga!

MIS ON MÄNGUDEL ÜHIST?

Kuigi mõlema mängu värskendused tulevad teise nimega stuudiotest kui originaalid, valmisid mõlemad uusversioonid osaliselt samades kätes, kes vedasid edukalt ka eelkäija valmimist. Värskema Gabriel Knighti taga seisab autor Jane Jenseni Pinkerton Road Studio, Grim Fandango Remastered puhul Tim Schafer ja Double Fine Productions. Mõlema mängu sees on tegijate kommentaare, mälestusi ja vana pildimaterjali.

Mõlemad mängud on oma esialgset kasutajaliidest parandanud ja mõlemal on nüüd käskude jagamiseks „mündinupu“ süsteem. Samas pole tahetud täielikult modernseks minna ja nii on näiteks mõlemas inventariga mässamine tülikam kui võiks. Mõlemas on omajagu keerulisi mõistatusi ja rohkelt kõrvaltegelastega jutustamist, mis pikendavad suhteliselt pikka kestust veelgi.

Fantaasiakomöödia ja krimimüsteeriumina on tonaalsuselt mängud üksteisest võrdlemisi erinevad, kuid märkimisväärselt on mõlemas surmakultuse teemad ja õrn romantikaliin. Gabriel Knight puutub kokku voodoo religiooni süngemate tahkudega, Grim Fandango toimub Asteekide surmajärgses teispoolsuse vahemaailmas ja on täis Mehhiko mütoloogiat.

Üllataval kombel on mõlemal puhul kiidetud litsentside omanikke. Kui tihti ei viitsi suured kompaniid vanade asjadega tegeleda muidu, kui põhja lasta fännide tehtud järgesid, siis seekord laabusid asjad sujuvalt. Nii Activision Gabriel Knightiga kui LucasArts Grim Fandangoga olid vastutulelikud ja abivalmid. Hea ajastus, õiged inimesed.

LUGU

New Orleans teenis 1993. aastal huvitavat kuulsust. Suvel linastus John Woo lavastatud märul „Hard Target“, kus nii pahad kui hea Jean-Claude Van Damme linnas ringi lidusid ja hulga kehasid eluta jätsid. Mõni kuu hiljem ilmus Gabriel Knight: Sins of the Fathers, mis väitis, et kogu linn on voodoo-sekti võimu all ning nende eesmärkidele ette jäädes pole keegi kaitstud. Järjepanu leitakse kummaliselt käideldud laipu, mis viitavad rituaalidele. Mõrvadest loodab oma romaani tarbeks inspiratsiooni leida raamatuantikvariaati pidav ebaedukas kirjanik Gabriel Knight.

Omal käel nuhkimine viib ta salasekti jälgedele ja oma suguvõsa tähtsuse avastamisele. Selgub, et pimeduse jõudude vastu võitlevate rüütlite järeltulijal on suured saapad täita ja tema õudusunenäod ei tule tühjast kohast. Kümme ohte, draamat, reisimist ja üleloomulikke nähtusid täis päeva muudavad-kasvatavad kerglast Gabrieli põhjalikult.

Grim Fandango toimub üheaegselt pikema ja lühema aja vältel. Manuel Calavera ettevõtmisi suunatakse nelja päeva jooksul, kuid need kõik on aastase vahega. Nii areneb võimekas luukeremees teispoolsuse ühest kohast teise, edenedes ebaedukast reisiagendist lugupeetud kohvikupidajaks ja tubliks laevakapteniks, otsides samal ajal sümpaatse naise jälgi.

Manny tahab parandada oma kliendile langenud ebaõiglust – süütu hing pidanuks järgmise elu väravasse reisimiseks saama kuldse pileti, aga midagi oli süsteemis valesti. Järk-järgult paljastub kuritegelik konspiratsioon, mille juhtoinad Manny lõpuks likvideerib. Kuigi kokkuvõte tundub tõsine, on see siiski komöödia ja nalja täis lugu kannab sujuvalt kunstiliselt kaunitest kohtades läbi.

SILMALE

Esimese erinevusena paistab silma graafiliselt erinev stiil. Grim Fandango on multikalik ja kuna sündmused toimuvad hauatagustes sfäärides, on see sobilik. Luukerede maailm kokkusegatult film noir stiiliga loovad ainulaadse isikupärase kompoti.
Uusversiooni pilti on mukitud ettevaatlikult. Lisatud on varje, silutud tegelaste-objektide sakilisi piirjooni. Samas eelrenderdatud taustad on jäänud peaaegu samaks. Jäädes küll originaalitruuks ja säilitades autentsuse aura, näitab mäng samas oma iga.

Gabriel Knight: Sins of the Fathers uuversioon on samas täiesti uue näo saanud. Kõik stseenid on uuesti joonistatud ja kahemõõtmeliste piltide taustal liiguvad nüüd 3D-tegelased. Pikseldatud pildi austajatel, nagu ka minul, on sellest veidi kahju, sest maagilisel kombel suudab piksliline pilt atmosfäärile tohutult juurde anda (nagu näiteks Wadjet Eye Gamesi hiireklikiseiklustel).

Teisalt on valik arusaadav. Originaali lukuaugusuurust lahutusvõimet suurendades oleks ekraanidel arusaamatu soust. Ka kasutajaliidese totaalne ümberdisainimine ja ekraaniala muutumine lisas sundi looma uusi realismi taotlevaid taustapilte. Kahjuks pole need aga kuigi erilised. Ning kuna Gabriel Knight ehitati üles täiesti uue mänguna, on siin hoopis raskem leppida ebaloomulike animatsioonidega.

KÕRVALE

Gabriel Knighti suurim komistamine on häälnäitlejad. Esimese mängu helid olid taaskasutamiseks liiga madalakvaliteedilised ning kitsa eelarve tõttu ei suudetud tagasi tuua originaalseid näitlejaid. Uued näitlejad imiteerivad esimese tooni küll suhteliselt hästi, aga probleem on, et nii sangar, loovestja-naine ja mõni tegelane veel kõlavad sobimatult – ja nemad räägivad enamuse mängu 100 000 käsikirjareast. Kui juba uued näitlejad, võinuks stiili muuta, aga eks see ole maitse asi ning ka libe tee. Mõned vanad fännid võinuks veelgi rohkem nuriseda.

Remaster’datud taustamuusika on parem. Sobib olukordadesse ja võimendab atmosfääre ja emotsioone.

Grim Fandango muusika vastu Gabriel Knight aga ei saa, sest see jazzilik taustamuusika on siiamaani platseerunud kõigi aegade parimate mängumuusikate edetabelites ja seda isegi enne, kui uusversiooni tarbeks muusika suure orkestriga võimsamaks salvestati. Grim Fandango muusika on kõrgelt hinnatud isegi iseseisva plaadina. Ei saa vastu vaielda – Peter McConnelli loodud kolm tundi muusikat mitte ainult ei toeta vaid lausa loob õhustikku. Suurepärases sümbioosis kõigega on samuti suurepärased häälnäitlejad, kes lausa vallatlevad vaimuka ja lõbusa käsikirjaga.

MIS ON VEEL ERINEV?

Värskendatud Gabriel Knight on omaks võtnud mitmed modernsemad trikid. Siin saab kaardi abil tegevuspaikade vahel kiirelt hüpata või topeltklikiga samas toas kohta muuta, saab interaktiivseid punkte ette manada ja vihjeid küsida. Mõned muudatused tehti ka  mõistatuste osas.

Grim Fandango on jäänud juurte juurde ega ole nii sõbralik – kui on vaja linna teise otsa minna, siis jooksedki kõik ise läbi. Aga siiski on tehtud meeletu hüpe. Nimelt ei olnud Grim Fandango originaalselt hiireklikiseiklus. Juhtima pidi klaviatuuriga (tank-controls) ja see oli tohutult kohmakas.

Remasteredisse toodi ka korralik hiiretugi, aga siiski on paar-kolm kohta, kus klaviatuurinuppude kasutamine aitab paremini ülesannet täita ja nurgatagust leida. Ka on mitu paika, kus ootamatult vaatenurka vahetav staatiline kaamera tekitab segadust huvipunktide uurimisel. Nii ei saa sageli aru, kas kuskil on veel avastamata nurk vajaliku vidinaga ja kuhu peab ekraanil liikuma, et kaamera hüppaks.

Kahetsusväärsel kombel puudub Grim Fandango Remasteredis automaatsalvestus. Uus Gabriel Knight peab edenemise meeles igasse tuppa astudes (või vahel eelnevasse, kui ees ootab surmaoht).

NELI JÄRELKAJA

Gabriel Knight: Sins of the Fathersi mõõdukas kommertsedu sünnitas kaks järge: The Beast Within: A Gabriel Knight Mystery ja Gabriel Knight 3: Blood of the Sacred, Blood of the Damned. Märkimisväärne on, et mõlemad järjed muutsid oma esitusviisi. 1995a teine osa oli pärisnäitlejatega FMV (full-motion video) lahendusega, 1999a kolmas peatükk kolmemõõtmelises maailmas. Järjed olid üldiselt kiidetud, kuid kuna nõudlus hiireklikiseikluste järele hääbus, jäi sari katki. Lisaks olid ka arendajal-levitajal Sierral keerulised ajad.

2012 avas Jane Jensen koos abikaasa ja Gabriel Knighti sarja helilooja Robert Holmesiga Pinkerton Road Studio. Kickstarterist paluti panustada uutesse seiklusmängudesse ning Moebius: Empire Rising saigi rahalise toe. Aga ei Moebius ega Gabriel Knight: Sins of the Fathers 20th Anniversary Edition osutunud müügihittideks ning juba 2016 pani Pinkerton Road Studio uksed kinni.

Grim Fandango ilmus ajal, kui seiklused kaotasid kiiresti populaarsust ja vaatamata Grim Fandango kriitikute ja mängurite südametevallutustele, oli massi vähe. See jäi LucasArtsi eelviimaseks seikluseks (2000a ilmus veel samale mootorile tehtud Escape from Monkey Island, mis jäeti samuti hiiretoeta, ning seiklustele tuult tiibadesse selline lahendus küll ei puhunud).

Grim Fandango uusversioon oli oodatud ja ilmumine loogiline, sest mäng oli kaua kättesaamatu olnud ja isegi kui kuskilt suudeti leida, oli esialgse versiooni tööle saamine kaasaegsematel arvutitel tohutult keeruline.

Double Fine Productions lähenes paljude hinges soojal kohal olevale mängule taktitundeliselt. See pandi ühilduma, lisati nõutud hiiretugi ja parandati veidi pildiilu. Peaaegu kõik jäid tulemusega rahule ning järgmistel aastatel tekkis tiimil võimalus värskendada ka teised Tim Schaferi jäljega vanad LucasArtsi seiklused Day of the Tentacle Remastered ja Full Throttle Remastered.

Kas tasub kumbagi ka täna proovida? Kindlasti! Aga kui valima peab ainult ühe, siis Grim Fandango Remastered.