Ludoloogia logi: Bethesda Softworksi 2017. aasta tulistamismängud

Bethesda Softworks pole kindlasti mu lemmikväljaandja, kuid julmus, kuidas omanikust Microsoft praegu seal stuudioid sulgeb, mänge katkestab ja inimesi koondab, väärib kaastunnet. Aga eks osalt laksab Bethesdat kogutud halb karma.

Ettevõtte tänase sünnipäeva puhul, mil see saab 38. aastaseks, vaatame mängufirma natuke eripärast 2017. aastat. Nimelt on see seni ainus aasta, mille jooksul lasti välja lausa kolm läbi silmade madinat, kõik suhteliselt suurekaliibrilised. Meenutame neid.

Wolfenstein II: The New Colossus

Pole eriline spoiler öelda, et Wolfenstein: The New Orderi lõpu pauk jättis B.J. Blazkowiczi kehva seisu. Kohe eelosa lõpust jätkuv Wolfenstein II: The New Colossus näitab, kuidas suur sangar tuhast tõuseb ja läheb okupeeritud USAsse ja ka planeedilt väljapoole natside hoovidele kaost külvama. Taas on mäng efektne ja vägeva märuliga – verd ja pilpaid lendab tohutult.

Samuti tekib minul järjekordselt Wolfensteiniga kognitiivne dissonants. Ühel hetkel on kõik nii sünge ja karm, seejärel kohe hullumeelne jant ja jaburdamine. Vahepeal jooksevad pikad stoorit jutustavad ja draamat täis vaheklipid, siis visatakse sisse peldikuhuumorit. Vastupanuliikumise põrandaaluse – või antud juhul veealuse – eluolu tõuse ja mõõnu saaks kindlasti kokku klapitada, aga minu meelest pole siin see kuigi sujuvalt õnnestunud ja ma ei suutnud taas emotsionaalselt haakuda.

Pole mingit kahtlust, et MachineGamesi Wolfensteini iteratsioon on kvaliteetne sari. Pilt, heli, mängitavus ja kõik on tehtud hoolega. Lati alt on aga mindud tasemedisainiga. Veenuse baas ja mõned teised paigad on vähemalt stiilsed, kuid purustatud Manhattan ja New Orleans koledad ja räbus raskelt orienteerutavad.

Tagasi on natside tehnilise võimekuse grandioossed eksemplarid, sealhulgas eelmises osas hõivatud kolossaalne allveelaev. Nüüd baasiks muutunud alusel tuleb aga tüütult palju aega viita. Uus vallutamist ootav hiiglane on õhulaev Ausmerzer, millel leiab aset ka mängu üks kõrgehetkedest -– B. J. raseda kaasa Anya raevurünnak. Äärmiselt julge vaheklipike! Vahevideod on ka üldiselt väga hästi lavastatud ning ega hullunud Hitleri Veenuse stseen Anya momendile palju alla jää.

Muide, juhus või mitte, aga Wolfenstein II kasutas kavalalt ära ajaakent, mil jooksis muljetavaldava kvaliteetsusega ja kiidetud sari „The Man in the High Castle“. Too keskendus samuti natside (ja ka Jaapani) okupatsioonijõudude ja vastupanuvõitlejate ebasõbralikele suhtele peamiselt USAs. Wolfenstein: The New Order kindlasti aitas alternatiivse ajaloo teemat enne „The Man in the High Castle’i“ ilmumist populariseerida ning järg võttis dividende tuues tegevuse samuti USAsse.

TÄHTSUS MÄNGUMAASTIKUL:

Oma olulisuse tõttu FPSide arengus on iga Wolfensteini, Doomi või Duke Nukemi ilmumine tähelepanuväärne sündmus. Kui mängud juhtuvad ka head olema, nagu mõnes kohas üheks 2017. aasta  parimaks märuliks nimetatud Wolfenstein II, kujunevad need ka tähtsündmuseks.

Wolfenstein II sai küll kolm Freedom Chronicles nimelist DLC-d ja hiljem spin-off’id Wolfenstein: Youngblood ja Wolfenstein: Cyberpilot, kuid nüüd oleme valmis järgmiseks pärisosaks. Usutavasti annab MachineGames Wolfenstein III arendamisele hoogu juurde Indiana Jones and the Great Circle ilmumise järel.

Dishonored: Death of the Outsider

Dishonored: Death of the Outsider jätkab sealt, kus Dishonored 2 lõpetas, võttes eelduseks, et Billie Lurk jäeti ellu. Billie saab ka nüüd supervõimed ning asub räpases impeeriumis minevikuotsi kokku sõlmima, ehk hiilides ja kähmeldes verd valama.

Nagu Dishonoredist oodata, on kvaliteet igast otsast väga hea. Kena maailm, head kõned ja helitaust, palju nurgataguseid kolamiseks ja leitava tasutainfoga ning mis peaasi – endiselt suurepärase tasemedisainiga.

TÄHTSUS MÄNGUMAASTIKUL:

Death of the Outsider pidi algselt tulema teise osa DLC-na, kuid arenduses paisus see piisavalt suureks, et saada iseseisvaks. Juhid Arkane Lyon stuudios said aru (võimalik, et omaniku ja tegeliku otsustaja Bethesda Softworksi sisendi põhjal), et lähiaastail uut Dishonoredi mängu nad teha ei saa ning seega taheti õige otsusena kahe eelmise mängu teemasid sulgeda.

Mängurite janu rohkema ägeduse järele Death of the Outsider muidugi ei kustutanud. Vihjed eelmise aasta septembrist annavad lootust, et Dishonored 3 peaks nüüd lõpuks tegemises olema.

Prey

Prey kaubamärgil on pikk ja väga plekiline ajalugu, mille viimane peatükk seni ongi käesolev. Marketingimeeste poolt sobimatult Preyks nimetatud mängul pole muidugi mingit seost 2006. aasta mänguga. 2017. aasta versioon on üksikisikuvaates rollikaelementidega immersion sim märul, mis meenutab System Shocki, BioShocke, Dishonorede, Controlit ja muidugi mängust vaid kuus nädalat varem ilmunud filmi „Life“.

Prey viskab meid kosmosejaama Talos 1, milles tulnukad kaost külvavad. Mängija asjaks saab päästa, mis päästa annab… või siis mitte. Ehk on targem kogu krempel hävitada, et vaenulik rass Maast eemal hoida? Mängu tegelased müksavad mängijat vahet pidamata eri suundades otsustama.

Metroidvanialik teadusjaam on hiiglaslik. Endasse imemisega saab Prey hakkama suurepäraselt, sest pidevalt on tohutult uurida ja teha. Kõik on kena, tehniliselt tasemel, kvaliteetne. Objektiivselt on mul raske midagi ette heita.

Subjektiivse arvamusega on keerulisem. Mulle sugugi ei meeldi eksinud ega segaduses olla, aga siin tuleb seda ette omajagu. Metroidvania ja rollikaelemendid pole mu lemmiklahendused. Ülesannete rohkusega on minu meelest liialdatud – on tavaline, et koos valikulistega on neid korraga laual üle tosina. Hirmuäratavad vastased ongi niivõrd omanäolised, et ma ei saanud nende vastu võitlemise head valemit selgeks. Nii et ma korraga imetlen Preyd, kulmud kõrgel, kuid samas krimpsutan nina.

TÄHTSUS MÄNGUMAASTIKUL:

Prey meisterdati Arkane Austin stuudios, ehk Prantsuse ettevõtte lombi taga asuvas filiaalis. Mängu kiideti põhjendatult kõvasti ja see omab seni andunud fännkonda, aga müüginumbrid jäid tagasihoidlikuks. Osalt oli põhjuseks Bethesda marketingimeeste lollakas kinnisidee kasutada mängu nimena sobimatult Preyd, mis ei sobinud pärandiga sugugi.

Prey sai küll veel kaks DLC-d, kuid päris järge mitte. Edasi läks asi veelgi allamäge. Aasta eest üllitati Redfall, mis vastupidiselt sai jaheda et mitte öelda külma vastuvõtu. Microsoft ootas aastakese, kas Redfall võtab jalad alla, kuid siis langes kirves – mõne nädala eest pandi Arkane Austin kinni. Nii et nähtavas tulevikus jääb Prey järjeta, omaette seisvaks täheks ulmemärulite taevas.