Digitaalsete mängude võlu ja valu

Järjekordne Steami suvine soodusmüük on alanud ning digitaalseid mänge läheb kui soojasid saiu. Isegi, kui kohe ei pruugi oma värskeid oste installida ja käima panna, tekib paratamatult tunne, et kui neid praegu ära ei osta, siis jääks justkui millestki ilma.

Nii rändasid ka minu ostukorvi Forza Horizon 4 ning Mass Effect  Legendary Edition. Kui viimase ostu põhjuseks on asjaolu, et ma pole siiani selle legendaarse mänguseeriaga päriselt kokku puutunud, siis põhjus Forza Horizon 4 rändamiseks minu digitaalsesse raamatukogusse peitub hoopis mujal.

Ma arvan, et olen aastate jooksul antud Microsofti automängu alla lükanud  kümneid ja kümneid kui mitte sadu tunde. Ilmus ju teos juba 2018. See oli ka põhjus, miks ma kunagi jändasin PC Game Pass seadistamisega, seda veel ajal, kui Eestis antud teenus ametlikult polnud kättesaadav.

Kes mäletab, siis selle aktiveerimine oli korralik peavalu, alates erinevate kontode regioonide muutmisega, kuni Revoluti konto avamiseni, sest Eesti krediitkaartidega ega PayPaliga polnud selle eest võimalik tasuda. Igal juhul tööle ma ta sain ning nautisin teost isegi rohkem, kui sellele järgnenud seeria viiendat osa.

Microsoft andis hiljuti teada, et alates 25. juulist kaovad müügilt kõik Forza Horizon 4 allalaetavad lisapakid. 15. detsembrist kaob mäng müügilt aga sootuks, sealhulgas ka Game Pass teenusest. Seda kõike kõigest kuus aastat peale mängu ilmumist.

Kuigi kuus aastat tundub piisavalt pikk aeg, et võtta ühest mängust maksimumi, on see andestamatult lühikene, et jäädavalt üks antud kümnendi parimaid kihutamismänge ajaloo prügikasti lükata ning kaas jõuga kinni suruda.

Jah, ma mõistan, et ühe suure ning erinevaid litsentse paksult täis pakitud teosega seonduvad juriidilised lepingud võivad ka parima advokaadi pea valutama panna, kuid kui võrrelda seda aastaid kestnud sadade mänguarendajate tööga ning kasvõi fännide emotsionaalsete sidemetega, tundub see tühine.

Kas tõesti jääme ilma asjadest lihtsalt selle pärast, et suurkorporatsioonid mängivad suurkorporatsioonide mänge?

Forza Horizon 4 pole ju muidugi ainus selline näide. 31. märtsil kadus jäädavalt võimalus mängida Ubisofti kihutamismängu The Crew. Põhjuseks toodi teose mängumehhaanika sidumist võrgupõhiste teenustega ning serverid pandi lihtsalt kinni.

2020. aastal tegi Sony sama oma teosega DriveClub, rääkimata ka näiteks koheselt kultusmängu staatusesse tõusnud eksperimendiga P.T. Need õnnelikud, kes omavad veel seda mängu oma PlayStationi 4 mängumasinal, saavad käsi rõõmust kokku hõõruda ja loota, et antud konsool või selle andmekandja töötamist ei lõpeta. Mina olen õnneks üks nende seast, kes veel omab esimest PlayStation 4 konsooli koos selle teosega.

Antud nimekirja võib muidugi päris palju pikendada, kuid need olid esimesed ja minu jaoks olulisemad näited sellest, milliseid suundi „digitaalne ennekõike“ suhtumine mängutööstuses endaga kaasa toob. Põhimõtteliselt pole sellest kaitstud ükski mäng, mis ilmunud digitaalselt ja mille olemus on tugevalt seotud võrgupõhiste teenustega.

Nii võime leida end olukorrast, kus reedeõhtune nostalgiasoov jääb rahuldamata, sest oma lemmikteost pole lihtsalt võimalik enam käivitada. Samas pole enam riiulid täis tolmu koguvaid mängukarpe, mida korra viie aasta jooksul käivitame. Hea ilma halvata ja vastupidi? Eks omaette teema ole mängude arhiveerimine ja näiteks GOG-i ennastohverdav töö tuua tagasi kunagisi mänge, et ka järgmised põlvkonnad neid nautida saaks.

Küll aga soovitan Steami soodusmüügilt haarata ligi Forza Horizon 4 ning seda kasvõi korra nautida, isegi siis, kui Game Passi vahendusel teost kümneid tunde mängitud on. Tegemist on lihtsalt ühe väga hea mänguga! Seda eriti siis, kui lisaks lauaarvutile on ka Steam Deck, sest sellel pihukonsoolil jookseb antud teos väga hästi.