fbpx

Kui kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et Warhammeri mängudest kirjutades polnud mul tegelikult üldse plaanis Warhammer 40,000: Space Marine 2 kohta arvustust teha.

Eelkõige seetõttu, et tulistamismängud pole mu lemmikžanrite hulgas. Aga ka sellepärast, et Boltguni mäng oli juba piisavalt lõbus ja Focuse poolt välja antud mängud pole selles kategoorias just kõige paremate killast olnud.

Samuti väärib mainimist, et ega viimaste aastate standardid ka žanri justkui suurteoste osas pole kuigi kõrgele küündinud. Halo Infinite oli nagu ta oli. Gears 5 oli ka eelkäijaga võrreldes tagasiminek. Destiny 2 olen aeg-ajalt veidi mänginud, aga ei suuda seegi mind püsivalt käima tõmmata. Ja igasugused muud asjad nagu Exoprimal, First Descendat ja muu säärane on küll tore korraks ära proovida, ent mingit püsivat elamust nad ei paku.

Kui nüüd mõtlen, siis viimane tulistamismäng, mida tõesti nautisin, oli vist Crysis. Seda mängides sain läpaka üsna miinimumi lähedale keeratud seadete peal nii kuumaks, et ta sellest enam õieti ei toibunudki. Vaat’ see oli äge.

Saber Interactive’i Space Marine 2 ootasin ma tegelikult küll. Isegi väga. Aga samas veidi irooniliselt. Lihtsalt seepärast, et varasema kogemuse pealt olid ootused pigem madalamapoolsed. Ka treileritesse proovisin suhtuda ettevaatlikult.

Ja siin ma nüüd olen. Istun Pariisis töögrupis ja ei suuda mõelda muust, kui et saaks tagasi koju putukaid kõmmutama.

Me oleme ultramariinid, Guillimani pojad.
Kuni me hingame, me püsime.
Kuni me püsime, me võitleme.
Kuni me võitleme, me võidame.
Miski ei saa meie raevu vastu.

Tühja sellest, et mul on mängu pigem lühemapoolne lugu juba läbi. Siinkohal ei hakka seda ka lahkama. See räägib enda eest ise. Siiski võiks ju loo uuesti ette võtta, veelgi kõrgematel raskusastmetel. Või mängida võrgus kolmestes tiimides korratavaid operatsioone. Või minna igavese sõja PvP mängulaadi. Ja kui sellest peaks viimaks väheks jääma, siis tulevastel hooaegadel lubatakse värskeid missioone ja uusi vastaseid.

Mis siis teeb selle nii heaks? Mäng on klassikaliselt lihtsa ülesehitusega. Ka arendajad on öelnud, et eesmärk oli avaldada austust vanemate põlvkondade tulistamismängudele. Pakub PvP mängulaadki ammustest aegadest tuttavaid 6v6 ülesandeid.

Sõltumata mängulaadist on Space Marine’is kõik tuttav. Mängijale antakse püss – noh, tegelikult on päris rohke valik erinevaid püsse – ja ta peab vastaseid elimineerima. Lihtne. Ei ole püütud mingeid uusi vimkasid välja mõelda. Hooajapääsegi annab vaid kosmeetikat. Kõik muud mängulised lisad tulevad tasuta. Kõigile.

Space Marine 2 rõhuasetus on läinud pingutatud innovatsiooni asemel hoopis olemasoleva viimistlemisele. Ja see ei piirdu ainult ilusasti töötavate mehhaanikatega või adrenaliinirohkeid massilahinguid pakkuva Swarm Engine’iga, mis meenutab Plague Tale’ist teada rotirünnakuid. Aga selle vahega, et nüüd tuleb kõigi nende mängija poole tormavate hordidega võidelda.

Viimistlus laieneb ka kogu pakendile. Erilist tähelepanu väärib mängu visuaalne pool ja helidisain. Kui treilereid vaadates võis juurelda, et kui palju neid filmilikke kaadreid mängu tarbeks maha kärbitakse, siis lõpuks tuleb tõdeda, et seda polegi tehtud. Mäng näebki nii ilus välja nagu promomaterjalid viitasid.

Ainuüksi vahestseenide pärast tasub vähemalt kampaania osa mängida kõrgema pildikvaliteediga. Lisaks saadab mängu suurepärane helipilt, mis koos kontrollidega tekitab tõepoolest tunde nagu oleksid geneetiliselt modifitseeritud lisaorganitega kaks meetrit pikk ligi tonni kaaluv keraamilises turvises kosmosemerejalaväelane.

Saber on võtnud kõik, mida Warhammer 40K maailmal on pakkuda. Lihvinud selle säravalt süngeks ja läinud nii kaugele selle satiirilisse tausta, kui see maailma fännide peas on. Ma ei hakka väitma, et mäng on perfektne, kuid see on kõvasti rohkem kui ükski Warhammeri sõber oleks oodanud. See on selgelt rohkem, kui enamus viimaste aastate tulistamismänge on pakkunud.

Aga nüüd pean hakkama pakkima, sest varsti saab juba kodupoole lennata…

Mis on su vanne?

Ma tõotan igavesti teenida!