„Borderlands“ ja „Deadpool & Wolverine“ – 10 punkti vääriline kinoelamus

Olles ära vaadanud nüüd nii „Borderlandsi“ kui ka „Deadpool & Wolverine“ filmid, taban end juurdlemast selle üle, et kuidas saab kahel niivõrd sarnasel filmil olla niivõrd erinev käekäik?

Mõlemad teosed on üheksakohalise eelarvega suvehitid. Mõlemad kasutavad lademetes arvutiga genereeritud efekte selleks, et proovida tühjale maailmale elu sisse puhuda. Mõlemad püüavad segada kokku labast huumorit, hoogsat märulit ja emotsioone silitavat lugu. Mõlemad on justkui kusagil keldris kurja geeniuse poolt kokku valatud eksperimendid.

Aga ometi. „Borderlandsi“ kassatulu on kirjutamise hetkeks 24 miljonit dollarit. Samas kui „Deadpooli“ kolmandal osal on see juba 1,2 miljardi dollari juures. Esimest tambitakse iga nurga pealt kõigi aegade kehvemaist videomängu ainelisest filmist kuni lihtsalt igava soperdiseni. Teist ülistatakse kui suurepärast finaali ootamatule filmiseeriale, mis tabas kui välk selgest taevast.

Tegelikult on mõlemad filmid lihtsalt meemid. Korraks kiiret emotsiooni esile kutsuvad mööduvad naljad. Seda nii nende heas kui ka halvas.

„Borderlandsi“ film algas isegi huvitavalt. Esimeste kaadrite jooksul esitati retrohõngulist pilti, mis tekitas korraks elevuse, et kas tõesti olid mu ootused liiga madalad. Aga ei, koheselt asi muutus ja tuli täpselt see, mida oli karta hetkest, kui kuulutati välja näitlejate valik. No jah, Cate Blanchetti, Jamie Lee Curtise, Jack Blacki ja teiste näol oli ju tegemist igati adekvaatse ansambliga.

Paraku ei vastanud ükski neist oma olemuselt mängu tegelastele. Seda kinnitas ka film, kus isegi karakterid erinesid sellest, millega mängu fännid on harjunud. Jack Black peldikuhuumorit pritsiva roboti Claptrapina oli ehk kõige lähemal algmaterjalile.

Samast paigast oli ka filmi lugu. Ma isegi ei vaevu kirjeldama neid mitmeid täitmata auke ja loogikaprobleeme, mida poleks suutnud lahendada isegi arenduspõrgu edasi venitamine. Täiesti arusaadav, miks tunti vajadust filmida lisastseene. Aga nagu ikka, siis sellise tee läbinud filmid ei lõpeta hästi. Ei, „Borderlandsist“ ei saa kultusfilmi. Ükskõik kui palju Randy Pitchford seda endale igal õhtul ei korrutaks.

Lisaks esines seal õnnetult välja kukkunud arvutiga loodud eriefekte, mis kuidagi ei istunud ülejäänud pildiga. Hulganisti teleteatri tasemel näitlemist. Kehvalt kokku lõigatud stseene – need olid kas paar sekundit liiga pikad või liiga lühikesed. Ja Cate Blanchetti poseerimist, mis nägi äge välja umbes kaks korda filmi promomaterjalides, kuid viskas üle kohe, kui see kinolinal ette tuli.

Olgu, „Borderlandsi“ maailm oli täitsa adekvaatselt tehtud.

Ja nüüd võite mind vihkama hakata, sest ma väidan, et „Deadpooli“ värskeim teos ei olnud oluliselt parem.

Algas see sama lootustandvalt – N’Sync lükati käima ja tundus, et läheb lõbusaks mölluks. Aga siis ilmus ekraanile Kevin Feige nimi ja ma teadsin täpselt, mida oodata. Mõlemad filmid esindavad suurepäraselt kõike seda, mis on nohikufilmides tänapäeval valesti. Nad on tehtud „veekindla“ valemi järgi:

1. Kohustuslik märulistseen, mida esineb liiga palju ja liiga pikalt.

2. Huumorivalang, mis on reeglina üsna labane ja „Deadpoolis“ muutus sel korral juba eriti tüütavaks, sest tegelastel puudus loomulik keemia. Hugh Jackman ei ole T.J. Miller.

3. Peategelase tõsine eneseavamine, mis ei sobitu kuidagi ülejäänud teosesse.

4. Korda eelnevat kolme punkti seni kuni eelarve saab otsa või stsenaarium hakkab iseend kordama.

„Deadpoolis“ välja tiritud Blade võttis selle kõik hästi kokku – ta oli vana ja väsinud emotsioonitu olemisega. Kogu seda Marveli multiversumi teemat ei hakka ma siin üldse lahkama, sest see on juba ammu lootusetult käest ära läinud ja ilmselt läheb see veel kõvasti hullemaks enne kui midagi muutub.

Kokkuvõtvalt oli „Deadpoolis“ üks täitsa hea stseen – kui Hugh lõkke ääres tõele otsa vaatas ja mõistis, et ta jääb igavesti Wolverine’i mängima.

„Logan“ oli ikka pagana hea. Minge vaadake „Loganit“.

Kahe filmi peale kokku võib sellele rutiinile 10 punkti anda küll. Ise võite valida kui palju kummalegi. Üsna ühesugused filmid. Vaatamata sellele, mida inimesed väita üritavad, eirates kinnituskalduvust, mille nad omale eelnevate ootustega juba peale panid. Mina jään ootama järgmist DC käkerdist, sest sellest lavataguses vähemalt ei teata, mida tehakse ja nii võidakse kogemata üllatada.

P.S. „Varese“ treilerit näidati ka mõlema filmi soojenduseks. Mulle tundub, et nüüd on seegi teos nähtud.