fbpx

Kuigi Wytchwood on juba peaaegu kolm aastat olemas olnud ja ilmselt minu Steami kontol ka juba vähemalt aasta aega oma järge oodanud, ei kavatsenud ma tegelikult üldse seda veel mängida. Tegelikult arvasin hoopis kuni umbes mängimise kolmanda minutini, et ma hakkasin mängima hoopis nõidade-teemalist talupidamismängu.

(Tuleb välja, et see mäng oleks hoopis Wylde Flowers, mis on ka väga hea mäng.)

Wytchwoodis on mängija tegelaseks nõiamoor, kes elab soos, valmistab käepärastest vahenditest (seened, konnad, pulgad, kondid, linnusuled ja muu säärane) maagiliste omadustega esemeid ja kannab peas moekat kastrulit. Mäng algab sellega, et nõia majja on sattunud üks võõras kits, kes on juba paar lehekülge loitsuraamatut nahka pistnud selleks hetkeks, kui nõid ise tugitoolis lõunauinakust ärkab.

Kui kits on nõiatarest välja aetud, järgneb talle ka nõid ise. Õues selgub, et vähe sellest, et kits oskab inimkeeli rääkida, on tal nõiale ka ülesanne – et äratada uinuv kaunitar, tuleks koguda 12 hinge ja tuua need krüpti, kus kits uinuva neiuga ootab.

Olles hingede kogumise ülesandeks saanud, hakkas tekkima kahtlus, et võib-olla see mäng siiski ei ole see nõidadega farming sim, mida mängima tulin. Nimelt ei olnud keegi veel mulle andnud seemneid, mida oma aialapile istutada. See on teatavasti üsna esimene asi, mis igas korralikus talupidamismängus juhtub, aga vähemalt kitsel ei paistnud küll olevat mingit kavatsust mulle midagi aias kasvatamiseks anda.

Kontrollisin igaks juhuks üle ka aialapi nõia majakese lähedal, kuid sealt sai vaid mingit maltsa taskusse pista. Kuigi oli selgeks saanud, et Wytchwoodis siiski ilmselt kapsamahlaveini müümisest rikkaks ei saa ning pole ka laudatäit kanu, kellele kodulinnuteemalisi sõnamängu-nimesid panna, oli juba liiga hilja, et mäng lihtsalt sulgeda.

Witchwoodi maailm meenutab visuaalselt illustratsioone muinasjuturaamatust: värviline, detailiderohke ja kergelt salapärane. Ka lugu ise oleks nagu raamat kolmeteistkümne samas maailmas toimuva muinaslooga. Hinged, mida mängija nõiana koguma peab, kuuluvad erinevatele antropomorfsetele loomadele, kes õnneks kõik osutuvad lähemal uurimisel kolossaalseteks troppideks, mis teeb neile osaks langeva maagilise omakohtu mängijale küllaltki rahuldustpakkuvaks.

Selleks, et iga hing kottipistmiseks sobivasse formaati vormistada, tuleb mängijal korjata koostisosi võlujookide segamiseks või maagiliste esemete valmistamiseks, suhelda erinevate tegelastega (kes sageli on eelnimetatud kolossaalsete troppide ohvrid) ning vahel ka mõned pusled lahendada. Ükski neist asjadest ei võta kuigi kaua aega ning alati on tunne, et kohe hästi varsti saab teada, mis edasi juhtub.

Wytchwoodi tugevad küljed on kindlasti mängu tempo ja sujuvus. Kuna mängu keskmeks on selle jutustatav muinasjutt, ei ole mängus olevad pusled keerulised ning mängijal pole ka vaja meelde jätta hulgaliselt detaile parasjagu pooleli olevate asjade kohta.

Kuigi üldine eesmärk ja kulg on igal mängu peatükil sarnane – tuleb meisterdada maagilisi esemeid, et inimesed kurja eluka võimusest vabastada – toob Wytchwood sisse piisavalt palju uusi trikke, et iga lugu oleks eraldiseisvana meeldejääv ja huvi edasimängimiseks säiliks.

Eks muidugi on ettearvatav, et muinasjutt ju lõppeb alati sellega, et head võidavad ja pahad saavad mingi poeetiliselt sobiva karistuse osaliseks, mis on spetsiifiliselt nende kuritegudele kohane, kuid Wytchwoodis on rohkem avastada kui ainult see, mis loo lõpuks saab.

Erinevad uued värvilised ja muinasjutulised alad, kus ringi vaadata ja konnasid püüda. Hulgaliselt maagilisi olendeid, keda maagiliste koostisosade saamiseks uudsetel viisidel kiusata. Palju tegelasi, kes kohati üsna absurdsetel viisidel loo käiku sekkuvad. Kuna tegemist on ikkagi muinasjutuga, võib juhtuda enam-vähem kõike… peale selle, et pahad võidavad, muidugi.

Wytchwoodi mängimise kogemus ongi ehk kõige paremini võrreldav muinasjuturaamatu lugemisega. Ühest küljest on selle juures midagi nostalgilist ja tuttavlikku, aga samas tuleb valmis olla ka uuteks maagilisteks sekeldusteks.

Mängijal on võimalik olla enamat kui lihtsalt kõrvaltvaataja ning ise muinasjutu peategelasena, kes on nutikas ja teravkeelne nagu Rehepapp või Kaval-Ants emakeelsest pärimusest, kogeda  kahjurõõmu pahadele isiklikult koha kätte näitamisest.