Ludoloogia logi: militaarmasinatega meestepäev

Head meestepäeva! Täna taas mänguteemast, mis kõnetab pigem meessugu – lendavad militaarmasinad.

„Top Gun: Maverick“ on üks viimaste aastate parimaid filme ja inspireeris mind üle vaatama ka vanu „Hot Shots!“ paroodiaid. Natuke edasi ja ostingi Logitechi Extreme 3D Pro joystick’i.

Mõne aja eest proovisin üht vana, 2003. aastal ilmunud lennumadinat, kus saab lahinguid pidada ka Eesti kohal. Saksa mäng oli nii nigela kvaliteediga, et erinevates riikides müüdi seda vee segamiseks eri nime (Air Superiority / Air Attack / Red Clash ’93: Riots In Russia) all, aga märkimisväärne on, et too ilmus ka eesti keelde tõlgituna!

Ma ei jõudnud mängus kuigi kaugele, sest vaatamata žanri soojale kohale hinges ei ole ma lennumängudes kuigi osav. Aga sain käe valgeks ja kuna ma pole aastaid lennukimängude maratoni teinud, otsustasin vanu võlgu kustutama asuda.

Comanche

Üldiselt on mul hea meel, et viimastel aastatel on hakatud taaselustama NovaLogicu sarjasid, sest ilma selle innovaatorliku USA mängufirma panuseta erinevatesse militaartulistamiste alamžanritesse 90ndatel oleks tänane mängumaailm teistsugune. Ka minu maitse oleks ilma Delta Force FPS-ideta ja teiste sarjadeta võinud minna hoopis teist teed.

Mõned aastad tagasi välja kuulutatud Comanche pidi algselt tulema sarja vaimseks jätkuks, aga üllatavalt ainult mitmikosaga. Fännid tõstsid häält ja juhtus positiivne suunamuutus nagu veidi varem Ubisoft Tom Clancy’s Ghost Recon Breakpointiga – väljaandja võttis lamenti kuulda. THQ Nordic käskis luua ka üksikosa. Mõnes mõttes on see otsus hoidnud mängu poolelus, sest tundub, et võrguserverid on vaikselt välja lülitatud ja tulevik pilvine.

Kahjuks ei ole ka üksikosa kõigile. Üritades leida tasakaalupunkti lõbu ja tõsiduse vahel, pole see lõpuks kumbagi. Lihtsa lusti jaoks on automaatse salvestuse punktid liiga suurte vahedega ja teatud lõike korrata ja korrata on jube tüütu. Tõsiste simulaatorite fännide jaoks on Comanche aga liiga lihtne.

Minugi jaoks muutus Comanche üllatavalt kiiresti nüriks ja igavaks. Kirsiks tordil ilmusid ühel luuremissioonil arusaamatud jõudlusprobleemid heli- ja pildihakkimise näol.

TÄHTSUS MÄNGUMAASTIKUL:

Comanche on viisakas austusavaldus vanale teedrajavale sarjale ja mängufirmale. Comanche’l on haruldane taustalugu, kuidas väljaandja kuulas mängureid. Kahjuks kadus kuhugi aga mängu lõbufaktor. Loodetavasti tuleb järgmine NovaLogicu pärandi jätkaja – Delta Force: Hawk Ops, mis ilmub järgmisel aastal – parem.

Rebel Raiders: Operation Nighthawk

2005. aastal ilmunud Rebel Raiders: Operation Nighthawk paneb mängija lähituleviku sõjalennukitesse, et mässuliste väikeliidu eliitpiloodina võidelda mingi suurema, võimuga liialdava liiduga. Kui keegi mängib lennumänge huvitava stoori pärast, siis siinne on kahvatuvõitu.

Mäng sattus kunagi mu radarile, kuna see pidi kerge olema. Ehk mulle jõukohane. Aga tundub, et see lihtsuse jutt käib mängu selgrooks olnud PS2 versiooni kohta.

Arvutil on Rebel Raiders kohmakas. Lennuki kontrollimine on nii hiire-klaviatuuri ühisjõul kui ainult klaviatuuriga puine, imelik ja peale mõningast harjutamist ikkagi harjumatu. Kummalisel kombel ei toeta see ka (minu?) juhtkangi.

Ebasujuv juhtimine muudab võitlused vastastega kiiresti tüütuks jõukatsumiseks hoopis mängumehaanikatega. Korduv närviline taustamuusika ei erguta sugugi ja kui mäng lisaks veel kokku jooksis, lõin käega. Vähemalt minu aega Rebel Raiders ei vääri.

TÄHTSUS MÄNGUMAASTIKUL:

Kuus aastat elus püsida suutnud Prantsuse mängufirma Kando Gamesi suurim ilmuda suutnud projekt Rebel Raiders: Operation Nighthawk jäi ikkagi liiga väikeseks ja kesiseks, et tuult tiibadesse saada. Ei aidanud ei „Star Warsilt“ loo maha viksimine ega Jaapani anime elementide kasutamine. 2008. aasta Wii pordiga prooviti korra veel tähelepanu teenida, kuid selleks ajaks oli mäng veelgi aegunum.

Battle Engine Aquila

Kauged planeedid. Maa pärast võitlevad vaenupooled. Ulmelised sõjamasinad. Mängija lubatakse juhtima mecha‘t, mis kõnnib maal ja lendab piiratud aja taevas, kuid vett ei salli. Eesmärk: kõmmutada vastaspoolt nagu torudest tuleb.

Kuigi ma selles väga kaugele ei jõudnud, on klišeesid täis ka lugu. Seda jutustatakse vahevideote kaudu, mida „ilmestavad“ jube kehvad häälnäitlejad.

Suhteliselt lühikeseks jäi mu Battle Engine Aquila kogemus mulle vastukarva oleva juhtmise tõttu. Hiirega juhitud sihik ujub ekraanil kohutavalt – väiksemgi liigutus viib sihiku inertsist peale liigutuse lõppu edasi liiga kaugele.

Juhtkangi täpsus on kordades parem ja sihik ei hõlju niivõrd mööda. Väga kummaline ja rumal erisus. Kuidagi ei saa seda ajada ka tänapäevaste optiliste ja tolleaegsete palliga hiirte erinevuse süüks.

Mäng meenutab aastaid varem Eestis tehtud Thunder Brigade’i, kuid on ilma jäetud ühest lisafunktsioonist ehk kolmanda isiku vaatest. Sellest võinuks mänguke palju võita.

Praeguses, ainult läbi silmade vaates ei muutu jalutava-lendava tanki Battle Engine Aquilaga madistamine minu silmis kuigi mugavaks ega kaasahaaravaks.

TÄHTSUS MÄNGUMAASTIKUL:

Eestis on Battle Engine Aquila omamoodi kurioosum. See oli 21 aastat tagasi mäng, mille sai Mikromaailma poeketist lauaarvuti ostuga tasuta kaasa. Aga mitte tänu Mikromaailma suurele lahkusele.

Inglismaa stuudio Lost Toys tegi lihtsalt nVidiaga lepingu, et mäng saaks mõnede videokaartide karpi boonuseks. Muidu unustamisväärne Battle Engine Aquila sai tänu sellele vähemalt mingigi levivuse, kuid mänguloojaid too diil ei päästnud. Lost Toys läks 2003. aasta lõpus pankrotti, sest üldiselt nende lõbuvara ei müünud.

Fair Strike

Astusin libedale jääle, libastusin ja hoiatan nüüd kõiki sarnast viga tegema. Hoidke eemale mängust Fair Strike!

Mu apsakas sai alguse süütust meenutusest, et 90ndatel oli Electronic Artsil Strike seeria. Enne kui ma uurisin, mis mängud sellesse populaarsesse kopterimadina sarja kuulusid, leidsin Steamist Fair Strike’i. Liiga rutakalt panin selle arvutisse. Mängu sisenedes hakkasid asjad kahtlased tunduma ja kuradi kurat – sattusin venkude tehtud petekale! Mängu keeras kokku Venemaal loodud, kuid 2005. aastast alates läänestuma hakanud G5 Software.

Enne kui G5 rootslaste poolt omandati, oli see tegelikult lühikest aega Nivali kõrval üks väheseid Vene mängustuudiod, mille toodetu polnud totaalne rämps. Ka alates 2003. aastast eri turgudel ilmuma hakanud Fair Strike võis omal ajal olla vastuvõetav, aga tänaseks pole see ainult närtsinud, vaid ka mädanev.

Põhimured peituvad tehnilise toe kadumises. Steami versioonil ei saa pildi lahutusvõimet tõsta ilma, et mäng kinni ei kukuks ning video ja taustamuusika (ilma häkita) ei tööta. Juhtkang ei funktsioneeri korrektselt. Juhtklahvide süsteem on segane ja muutused ei salvestu mängust välja minnes. Kopteri lennutamine on nii simulaatori kui lihtsustatud viisis ebaintuitiivne ja segase käitumusega.

Otse lendamine on näiteks jube aeglane ja võibolla selle parandamiseks on mingi nupp, aga Fair Strike ei selgita oma võimalusi. Lolle lahendusi ilmestab hästi seegi, et kiivri, kabiini ja kopteritaguste vaadete vahetamist ei saa teha nupuvajutusega, vaid peab minema menüüsse.

Ponnistasin mõnes missioonis, kuid veendusin kähku, et Kariibide narkoärikad, Lähis-Ida ja Aasia moslemiäärmuslased ning Ida-Euroopa mässulised jäävad siin mängus minu õiglasest käest tabamata.

TÄHTSUS MÄNGUMAASTIKUL:

Kindlasti pole ma esimene ämbrisse astuja, eeldanuna et 2003 ilmunud Fair Strike tiitliga kopterimürgel võiks järgneda EA viisikule Desert Strike, Jungle Strike, Urban Strike, Soviet Strike ja Nuclear Strike.

Omal ajal ei saanuks öelda, et see päris nurjatu kelmustükk oli, sest tehnilise jura all õhkub esindusliku kopterivalikuga (AH-64A Apache, RAH-66 Comanche, PAH-2 Tiger, Ka-50 Black Shark, Ka-52 Alligator, Ka-58 Black Ghost) okei sõjamäng. Kui kõik töötaks ja selgeks saaks (millele ei aita kaasa ainult venekeelne manuaal nagu siin), võinuks see 20 aastat tagasi tõesti pakkuda mõningaid põnevusehetki.

Tasub mainimist, et G5 valmistas kokku neli kopterimängu. Pärast Fair Strike’i tulid veel Whirlwind over Vietnam ja Red Shark 2. Viimane ilmus ainult Venemaal ning Poolas kohalikes keeltes ja vähene levivus/tagasiteenivus oli tõenäoliselt üks põhjustest, miks G5 rootslaste käe all suuremate mängude tegemisest 2006. aastal loobus. Kohalikust vaatevinklist on olulisem G5 varasem Red Shark, mis ilmus ka eestikeelsena nimega Punane Hai.

Õigustatud küsimus on, kas Fair Strike’i tänane teenistus läheb punnist mutinile? Algne Vene väljaandja Buka on vahepeal ära ostetud, aga omandaja oli Vene suurim levitaja 1C. 1C end korduvalt ümber nimetanud ja jälgi seganud, kuid tõenäoliselt juhib varjatud kombitsatega ka Steamis levitajaks märgitud ESDigital Gamesi nimelist ettevõtet (mis siis, et viimane näitab end Ühendkuningriiki ja Küprosele registreerituna). Nii et arvatavasti teenib ka ESDigital kopikaid Ukraina sõjale, mistõttu võiks neilt ostmist mitu korda kaaluda.