Robert Müürsepa lemmikmängud aastal 2024

Pärast eelneva aasta suurepäraseid mänge valitses mängumaailmas teatud pettumus, et 2024. aastal vist polegi midagi eriti oodata. Suurtele frantsiisidele polnud tulemas järjeosasid ja ka kõrgemalt auhinnatud loojatelt polnud midagi tähelepanuväärset välja hõigatud. Call of Duty uus osa ei loe. Neid tuleb niigi, kas tahame või mitte.

Mõnes mõttes see hirm ka täitus. Aasta jooksul andsid rohkelt kõneainet ühemeheteosed nagu Balatro ja kasvõi meie oma kodumaine Buckshot Roulette. Samas ei tähenda see, et lõppeva aasta mängud oleksid olnud kehvad. Vastupidi. Tegelikult ilmus hulganisti ootamatult häid mänge, mis üllatasid mitme nurga alt. Call of Duty uus osa loeb. Selle üksikmängija kampaania oli samuti ootamatult hea ja kvaliteetne. Lausa nii hea, et pani isegi minusuguse CODi võhiku seeriale laiemalt otsa vaatama.

Tänavused meeldejäävamad teosed joonistusid välja veel ühe omadusega. Need pakkusid kõik tugevat emotsionaalset elamust. See tegi ühtlasi parimate väljavalimise üsna kergeks. Aga enne kui need kõige vingemad ära mainin, tahaks välja tuua teised õiget kohta kõditanud mängud.

AASTA SPORDIMÄNG – F1 MANAGER ’24

Jah, kolmandat aastat on vormelite manageerimine mu lemmik spordimäng. Seda väga lihtsal põhjusel, et tegemist on ainsa seeriaga, mis päriselt toob rohkelt uusi lisasid ja suurendab mängijate elamust.

Seekordses väljalaskes muutus meeskonna manageerimine hulga detailsemaks. Lisandusid tiimi meeleolu juhtimine, sponsorite ja turundussüsteem ning sügavam auto arendamise mehhaanika.

Mängu jõudsid ka vormelikalendri sprindivõistlused ja adekvaatsem karistuste süsteem. Peamise uuendusena lisandus aga võimalus luua oma meeskond, mille puhul sai valida, kas alustada võitmatu tipptiimina või pürgida sabassörkijana kõrgustesse.

Kõik see pakkus mulle varasemast veelgi rohkem frustratsiooni ja rõõmu ja jätkan selle mänguga veel etteaimamata tähtajani. Minu kurvastuseks pole aga mäng olnud piisavalt edukas ja Frontieri tänavune väljalase jääbki seeria viimaseks.

AASTA JAAPANLANE – KUNITSU-GAMI: PATH OF THE GODDESS

Capcomi põnevus-strateegiamängu, mis kombineeris endas reaalajastrateegiat ja tornikaitse elemente, ei osanud ma isegi oodata. Jaapani folkloorist inspireeritud maailmas tuleb printsessi ihukaitsjana aidata tal vabastada kurjade vaimude poolt üle võetud maailm. Selleks kogub mängija aina suuremat erinevate oskustega saatjaskonda, taastab neetud külasid ja pistab rinda yokai-laadsete vaenlastega.

Erilist tähelepanu väärib mängu kunstiline pool ja mängija karakteri võitlusanimatsioonid, mille eeskujuks on traditsiooniline tseremoniaaltants kagura. Ei saa öelda, et tegemist oleks keerulise mänguga, kuid kaardid pakuvad valikuvariante ja erinevaid lahendusi. Bossivõitlused on otsekohesemad, kuid ikka on igaühel võimalik leida omale meeldiv lähenemisviise. Mäng ei eelda kõige ära tegemist ja seda võib võtta ka lihtsa meelelahutusena.

AASTA MARIO – MARIO & LUIGI: BROTHERSHIP

2024. aastal ilmus päris mitu mängu, kus esiplaanil meie lemmik torujüri Mario. Kriitikute arvates võiks neist esikohale panna ilmselt 20 aasta taguse rollika Paper Mario: The Thousand-Year Door. Tõepoolest, see on tõesti hea mäng. Kuid palju meeldejäävama elamuse pakub Acquire’i arendatud Mario & Luigi rollimängude värskeim osa, kus mängija juhib mõlemat venda korraga.

Kurjam Reclusa poolt lõhestatud Concordia saarte ühendamiseks läbivad vennased erinevates temaatikatega kaetud saari, kaklevad kollidega käigupõhistes madinates ja kogevad lustakat lugu, mis on nii suurepäraselt kirjutatud kui ka läbimängitud. Rollimängule omaselt saab vendasid arendada erinevatel viisidel, kas proovides teha neist mitmekülgseid tööriistu või hoopis spetsialiseeruda mingi ühe omaduse peale.

Mäng mõjub veidi kui sajandivahetuse aegne mängutoa virtuaalne fuajee, kus jooksed tegelasega ühest minimängust teise juurde. Nii viskab Brothershipi maailm mängija teele lisaks rändamisele ja võitlustele ka mõistatusi ning mitmeid rütmimänge, mis vajavad Switchi kohmakate kontrollidega eksimatut reaktsiooni. Mis tähendab, et tegemist on ka mu aasta vihatuima mänguga.

Tegevust jagub siin aga enam kui 50 tunniks ja vaatamata mängu puudustele, tirib see mängijat siiski endaga jätkuvalt kaasa.

AASTA VANA UUS – DIABLO IV: VESSEL OF HATRED

Mullune prohvetlik ettenägemus täitus ja lõppeval aastal läkski Diabo alla sadu tunde. Sellest väga suur osa oli tingitud just värskest lisapakist, millega ei toodud mängu ainult värsket loojuppi, uut klassi ja muud lisasisu, vaid muudeti ümber ka mitmeid mängu varasemaid mehhaanikaid.

Seega Diabo IV sai taaskord uue kuue. Tänu sellele jagus endiselt katsetamist ja avastamist.

Kehtivad siingi viimaste aastate suurteoste kuldsed sõnad – mäng on täna parem kui kunagi varem.

AASTA MÄNG 2024

Ja nüüd palun trummipõrin…

Mu aasta lemmikuim mäng on… kolm mängu. Kõik neist on omamoodi nii head, et ma lihtsalt ei oska ühtegi teistest rohkem esile tõsta. Kahest neist olen juba pikemalt kirjutanud. Aga kolmas väärib kindlasti oma kiidulaulu.

SENUA’S SAGA: HELLBLADE II oli Ninja Theory järg nende suurepärasele teosele, mis kirjeldas psühhoosi põdevate inimeste elu. Värske osa viis kogemuse uuele tasemele, pakkudes isegi rohkem interaktiivset elamust kui niisama mängu. Mäng keeras Unreal Engine 5 graafilised omadused põhja ja koos suurepärase näitlejatöö ja ainulaadse helipildiga hellitas nii fänne kui ka korjas hulganisti auhindu.

WARHAMMER 40,000: SPACE MARINE 2 on Saberi järg 2011. aasta kultusmängule. Sarnaselt Senuale said ka siin mängijad kogeda imelist helitööd ja detailirohket rikkalikku maailma. See andis suurepäraselt edasi sõjahaamri tumesünge universumi kogemust. Igaüks sai hakata kosmosemerejalaväelaseks ja Swarm Engine abiga tampida tulnukate ja kaoseteenrite horde. Imperaatori eest!

INDIANA JONES AND THE GREAT CIRCLE on ilmselt 2024. aasta suurim pomm. Jah, me teadsime, et see tuleb. Jah, me teadsime, et seda teeb MachineGames. Jah, me teadsime, et selle taga seisab Microsofti ja Bethesda rahakott. Ja Todd Howard…

Kuid me polnud selleks valmis.

Me polnud valmis, et üks mäng suudab nii täpselt jätkata esimeste „Indiana Jonesi“ filmide lõbusat seiklust. Me polnud valmis, et Troy Baker suudab nii täpselt esitada noort Harrison Fordi. Me polnud valmis,  et nii sujuvalt on võimalik ühendada avatud maailm ja lineaarsed levelid. Me polnud valmis, et ühe mängu kõrvalmissioonid võivad nii suurepäraselt täiendada põhilugu ja mitte olla lihtsalt tühjaks täiteks. Me polnud valmis, et üks mäng võib nii ilusasti sobituda kogu Indiana Jonesi olemusega ja tema fantastiliste seiklustega.

Ja mis peamine. Me polnud valmis, et natse on võimalik nii mitmel moel tappa. Kaikaga. Haamriga. Nuiaga. Labidaga. Panniga. Aeruga. Pudeliga. Mutrivõtmega. Vetsuharjaga. Kärbsepiitsaga. Ja neid variante on veel palju rohkem. Muidugi on siin olemas ka relvad ja Indy ustav kaaslane piits, kuid need on pigem kõrvalised töövahendid. Mängu võlu seisneb siiski luuramises ja natsidele esimese ettejuhtuva asjaga äsamises.

Ära võib mainida ka kolmanda mängumootori – Motor ehk id Tech 7 eriversioon, mis sarnaselt eelmisele kahele püüab praeguse generatsiooni masinaid rõõmsalt koormata. Ja see ka õnnestub, nii hea kui halva poolelt.

Tegelikult me polnud veel üheks asjaks valmis. Me polnud valmis Marios Gavrilise esitatud Emmerich Vossiks ja tema esmakohtumiseks Indyga. Päriselt. Kui mitte midagi muud, siis minge YouTube’i ja vaadake tervet ligi 8-minutilist stseeni Egiptuses natside laagris. See pole mitte ainult aasta parim lavastus, vaid üks viimaste aastate videomängutööstuse suuremaid pärle.