Ludoloogia logi: Teise maailmasõja märulid Euroopa vastupanuliikumistest

Edukat Euroopa päeva – selleks on arenenud Euroopa tandri Teise maailmasõja lõppemise tähistamine ja täna saab sellest 80 aastat!

Mõtlesime sel puhul kirjutada tankimängudest, kuid selgus, et Moldova stuudioke SP Games ajab kahtlast äri. Nende mängud WWII Tanks: Battlefield, WWII Tanks: Forgotten Battles, Tank Commander: Battlefield ja The Last Tiger on peaaegu identsed ja kiirelt-odavalt kokku pandud petukaubad, täpsemalt asset flip’id.

Nii leidsime isegi parema teema – kolmanda isiku vaates märulid, mille sisuks vastupanuliikumiste tegemised. Žanrilt on need küll sarnased, aga samas ka totaalselt vastandlikud.

Sniper Elite: Resistance

Alles neli kuud tagasi ilmunud järjekordne Sniper Elite on… järjekordne Sniper Elite. Taas üks kvaliteetne ja suure lõbufaktoriga luurekas/märul Inglismaa stuudiost Rebellion Developments.

Sniper Elite: Resistance on küll sõltuvusttekitavalt lahe, aga midagi uuenduslikku siin pole. Uus peategelane Harry Hawker käitub identselt eelnevate mängude sangari Karl Fairburne’iga ja seega pole vahet, kes natside uue superrelva kasutamise plaane lörtsib.

1944. aasta Prantsusmaad kujutavad kaardid on endiselt avatud, aga veelgi rohkemate radadega, muutudes kohati peaaegu juba liigagi labürintlikuks. Ikka saab relvastust tuunida, lõkse seada ja üle poolekilomeetriseid täpsuslaske teha, seda kõike nii üksikosades kui võrgulahingutes.

Ainus kild, mis mind tibake häirib, on kognitiivne dissonants üksikosas promojutu ja sisu vahel. See tihe koostöö vastupanuliikumisega on peaaegu, et olematu.

Mõnes vaheklipis on neid näha ja baretineiu juttu kuulda, aga tunnetuslikult ei mängi nad mingit rolli keemiarelvakonspiratsiooni ja muud ülesannete lahendamisel. Teretulnult on Sniper Elite: Resistance’il ka koostöövõimalus, kus paarilised vabadusvõitlejate kujul küll mängu tulevad, kuid üksikosa ebakõla see ei muuda.

Päris palju tähelepanu sai ka viis teiste mängijate kampaaniat natside snaiprina sabotöörida, kuid tundub, et see läige kulus kähku tuhmiks. Liiga osavad mängurid hakkasid uustulnukatele närvidele käima.

TÄHTSUS MÄNGUMAASTIKUL:

Kuna Sniper Elite on arenenud allakirjutanu lemmiksarjaks, oli see mu 2025. aasta oodatuim mäng ja olen rõõmus, et sain siit üleni nauditava elamuse. Ilma igasugu uuendusteta tundub see küll olevat kui Sniper Elite 5 lisapakett, kuid milleks remontida süsteemi, mis töötab?

Samas olen taas nende mänguritega samas paadis, kes valjuhäälselt nurisevad mängu jupitamise üle. Jälle jätab baasmäng endast pooliku mulje. Lisakaartide, relvade ja muu eest, mis peaks olema põhimängus, tahetakse DLC-dena veelgi rohkem raha.

Muidugi võiks oodata aasta või nii, et ilmuks täiskomplektne Director’s Cut, Game of the Year, Definitive Edition või muu Reloaded, Redux, Remastered, Special Super Hyper Mega Complete Platinum Enhanced HD Delux Edition. Tihti ma teiste mängudega nii ka talitan, aga snaiprimänge on vähe ega malda seni kannatada.

Sniper Elite: Resistance’i tähtsus ongi selle tulek muidu hõredasse alamžanri. Isegi CI Gamesi varem sagedamini peatükke saanud Sniper: Ghost Warrior sari on pausi võtnud ja järgmine osa peaks ilmuma alles 2027. Tahaks loota, et seal üritatakse kvaliteeti tõsta.

Ka Sniper Elite 6 tuleb kindlasti, aga sinna võib samuti aega minna.

Uprising44: The Silent Shadows

Uprising44: The Silent Shadows paneb mängija Inglismaal väljaõppe saanud sõdurpoisi rolli, kes tuleb Varssavi ülestõusule kaasa aitama. Põhiliselt aitad teda tulistamisega, aga on ka algeline ja vaevu funktsioneeriv taktikaline osa, totrad mõistatused ja kohutav luuremissiooni katsetus. Selleni, umbes mängu keskosas aset leidva kadalipuni jõudsin, rohkem ei suutnud.

Sihtimine, tulistamismängu mõnevõrra oluline aspekt, on siin probleemne, sest sihikul/hiirekursorile on jäetud inerts – ehk et peale hiire liigutamist liigub sihik veel veidi edasi. Kuidas nii võib!? Taktikaline osa, kus binoklivaates pead kamraade juhtima, on kohutavalt kontrollitav ja isegi piinarikkam kui kolmanda isiku vaates madistamine.

Vahel tolknevad kaasas ka mõned sõbrad, kuid nii nende kui vastaste tehisintelligents on olematu. Ka on tegelaste vaheline jutt amatööride loetud ja vahel ei saa arugi, mida nad öelda tahavad, kuna ingliskeelne kõne ja tekst kubisevad vigadest. Nagu kogu mäng.

Uprising44 on äärmiselt vilets igast nurgast. Unity mootorile pandud pilt on kole nagu lahtise kõhuga sõdurite kasarmu kanalisatsioonitoru ning animatsioonid imelikud ja ebaloomulikud. Puudub tasemesisene salvestamine, mis teeb mitmed missioonid ebaausalt keerukaks. Oma aja lapsena on mängu pandud ka nurkade taha varju kleepumine ja taastuv tervis, aga esimene pigem segav ja teine aitab vähe.

Ainus külg, mis pole Uprising44-s üdini tülgastav, on enam-vähem taustamuusika. Aga seegi on otsitud positiivne nüanss.

TÄHTSUS MÄNGUMAASTIKUL:

Poolakad on teinud palju Teise maailmasõja teemalisi mänge. Ainuüksi endi 1944. aasta augustist oktoobrini kestnud natsivõimu vastasest Varssavi ülestõusust on valmistatud vähemalt neli videomängu.

Viimased kolm on jälginud ilmudes suuremaid aastapäevi: CI Games’i tulistamismäng Enemy Front aastal 2014, Pixelated Milki rollimäng Warsaw Rising: City of Heroes (endine Warsaw) täpselt 75. aastapäeval ja Destructive Creationsi reaalajataktika 63 Days 80. aastapäeval.

Kõige esimene ja kõige nigelam selle ülestõusu teema kasutaja oli DMD Enterprise’i Uprising44: The Silent Shadows aastal 2012.

Seda on nimetatud halvimaks Poola mänguks. Seda on kutsutud ka kangelasliku püha ürituse solvanguks. Ei saa vastu vaielda. Aga sellisena on see jõudnud isegi akadeemilisse kirjandusse!