Uus „Superman“ tõestab, et DC on viimaks õigel teel

„Kutsu-u-u!“

Esialgu olin veidi kõhkleval seisukohal, et kas mu laps on ikka valmis kinos superkangelase filmi vaatama. Mitte sellepärast, et ta oleks liiga noor. Isegi kui reitingud nii ütlevad. Vaid pigem sellepärast, et need möllufilmid pole just tema huvide seas esikohal. Aga noh, endal oli vaja hädasti minna seda uut „Supermani“ vaatama ja seega tal valikut ei jäänud.

Ja eks ma panustasin ka sellele, et kuna filmis on superkoer Krypto, siis on see vast talle veidi meeldivamas võtmes. Kuidas see siis meil läks?

Vastuse teada saamiseks tuleb veidi kannatada, sest värskeimast „Supermanist“ rääkimiseks tuleb alustada üsna kaugelt.

Minu enda esimene Supermani kogemus on loomulikult 1978. aasta Richard Donneri filmist Christopher Reeve’iga peaosas. Selle filmi eelkäijatest olen näinud mingeid üksikuid klippe, kuid täispikkuses pole nad kunagi ette juhtunud.

Aga enim sai lapsena kogetud ikkagi Dean Caini etteastet Soome televisiooni ekraanilt sellisest seriaalist nagu „Lois ja Clark: The New Adventures of Superman“.

Reeve’i Superman oli lõbus ja kindlasti oma aja tegelane. Enamus neist filmidest pole hästi vananenud. Eriti visuaalefektide poolest. Aga ka muus osas on nad lähemal Adam Westi koomilisele Batmanile kui tänasele Supermani materjalile. Samas esimene film on aegumatu klassika ja kindel soovitus kõigile huvilistele.

Caini Supermani ma polegi julgenud enam uuesti vaadata, sest nii palju kui olen 90ndate televisiooni taas ette võtnud, on peaaegu kõik pettumuse valmistanud.

Pärast Reeve’i tuli järgmist filmi oodata peaaegu 20 aastat. Viimaks 2006. aastal nägime nimirollis Brandon Routhi filmis „Superman Returns“.

Kuigi loos oli huvitavaid teemasid, sealhulgas Supermani ja Loise laps, siis kokkuvõttes valmistas see pettumuse. Igav oli. Nojah, ega ma polnud siis enam ka esimeses nooruses. Kuid vaadates ajas tagasi, on see minu jaoks Supermani filmide nimekirja lõpus.

Siiski võib Routhi kohta öelda, et aastate jooksul on ta fännide seas leidnud sooja koha ja tema uuemad rollid DC maailmades on väga soojalt vastu võetud. Isiklikult oleks aga ehk eelistanud pigem näha täispikka Nicholas Cage’i Supermani, mis on ilmselt üks koomiksifilmide ajaloo suuremaid „what if-e“.

Samal ajal sai televisioonist vaadata „Smallville’i“ seriaali, kus Tom Wellingu kehastatud teismeline Clark Kent esitab üllatavalt läbimõeldud Supermani nooruspõlve loo.

Mõnele on ehk veider vaadata tema varajast sõprust Lex Luthoriga, kuid Michael Rosenbaumi suurepärane näitlejatöö väärib vaatamist küll. See on hea kerge meelelahutus end sellesse maailma sisseelamiseks, sest tutvustab ka mitmeid teisi DC koomiksite tegelasi.

Ja nagu tänapäeval kombeks, oli pärast seda tarvis taas nullist alustada. Sel korral võeti asi suurelt ette ja DC kinomaailma võtmed usaldati just nimelt koomiksifilmidega endale nime teinud Zack Snyderile.

Tema loodud „Man of Steel“ ja sellele järgnenud „Justice League’i“ filmid jätkasid talle omases võtmes. Ütleks, et keegi pole algmaterjali nii algallika truult suurele ekraanile toonud. Visuaalselt.

 

Kõige muu osas on ta saanud kõvasti kriitikat. Olgu põhjuseks siis tegelaste fännidele mittesobivalt esitamine või liigselt depressiivsete maailmade loomine. Tulistav Batman ja Zodi tappev Superman pole just esimesed mõtted, mis inimestele nende tegelastega seostub.

Öelge, mis tahate, aga mulle „Man of Steel“ meeldis. Hans Zimmeri muusika taustal mõjus see rohkem kui audiovisuaalne poeem kui film. Okei, jah, kähmlus- ja võitlusstseenid filmis olid parajad jamad. Selles osas jääb „Watchmen“ ikka Snyderi parimaks tööks (võite mind kohtusse kaevata aga „300“ ei kõlba kuhugi)

Jättes kõrvale selle, kui ideaalselt on Henry Cavill sellesse rolli valatud, siis „Man of Steelis“ oli läbiv meditatiivne tunnetus, mis aitas end suurepäraselt ümbritsevast maailmast välja lülitada.

Aga olgu, asume siis tänavuse filmi kallale. Mitmete asjaolude kokkulangemisel oli DC sunnitud taaskord oma filmimaailma nullist alustama. Sel korral usaldati ohjad omale „Guardians of Galaxy“ filmidega suurema tuntuse kogunud James Gunni kätte.

See iseenesest ütleb juba piisavalt täpselt, millises suunas DC oma maailmaga sel korral minna plaanib. Kujutate ette, kui Zack Snyderi filmis oleks Krypto? Mina ei kujuta, sest no kas ta saaks olla midagi muud kui üks verejanuline dobermann?

James Gunn on värske filmiga teinud täpselt seda, mida talt oodati. Ekraanile on toodud varasemast lõbusam seiklusfilm. Ka enamusest Marveli filmidest on seda meelelahutuslikum vaadata.

Läbi terve filmi on tunda, et Gunni õlal pole Kevin Feige raudset kätt. Märulistseenid pole arutu arvutigraafika demonstratsiooniga ülevenitatud ja huumor ei ole nii labane ja peale surutud.

Filmis on üks stseen, kus Superman puistab Loisile südant ja akna taga taustal käib võitlus interdimensionaalse koletisega. Terve kinosaal tahaks püsti tõusta ja küsida, et kas Superman ei peaks appi minema? Ei pea, tal on eksistentsiaalsemaid probleeme.

Samas leidub väga konkreetset ülevõlli keeratud kaasaegse ühiskonna kriitikat. Kui filmis ahve näete, siis saate aru, mida mõtlen.

David Corensweti mängitud Superman on huvitav tegelane. Ta justkui on inimene, kuid samas ka pole. Jah, ta jagab meiega samu väärtuseid, kuid seda kõike varjutab asjaolu, et ta ei allu inimkonna kontrollile.

Üldiselt mõjub ta sarnaselt Pattinsoni Batmanile, kes alles otsib oma rolli ja olemust. Eks see on ka tegelikult filmi loo mõte. Miks ta siin on? Miks ta teeb seda, mida ta teeb?

Kusjuures, Corenswet ise mõjub samuti huvitavalt, sest nii välimuselt kui ka karakteri olemuselt on ta justkui segu Wellingust ja Cavillist. Aga seal on ka kübeke Reeve’i sees. Ma ei tea kas see on teadlikult nii mõeldud, kuid ta mõjub justkui segu kõigist eelnevatest Supermani kehastustest.

Ühtlasi on ta usutav ka Clark Kentina. Kohati tundub nagu Corenswetil oleks ebamugav, kuid see ilmselt ongi selliselt mõeldud. See on Supermani eneseavastamise lugu.

Film ise on samuti segu Supermani 87 aastasest ajaloost. Seda ka muusikaliselt. Mitu korda tabasin end märkamast nii Reeve’i filmide kui ka Zimmeri meloodiate käekirja.

Segu ajaloost jookseb läbi ka loo tegelaste valikust. Loomulikult on meil mängus Nicholas Houlti poolt suurepäraselt kehastatud üdini paha Lex Luthor. Korrakski ei teki tema motiivides küsimust. Siin on üheselt selge, et Lex on halb ja Superman on hea. Luthor ei hooli millestki peale enda. Superman toob lootust, et ka põhjatule kurjusele leidub vastus. Nautige.

Aga veel on seal koomiksikaugematele inimestele vähem tuntud tegelasi nagu Ultraman, Hawkgirl, Mister Terrific, Metamorpho, The Engineer. Eriti südantsoojendav oli aga näha Nathan Fillioni mängimas Guy Gardnerit (Green Lantern). Lisaks muud kohustuslikud tõsisemad ja naljakamad tegelased.

Üks asi, mis „Man of Steeli“ taustalt silma hakkas, oli see, et iseenesest on siin filmis isegi rohkem hävingut kui see mida Snyderversile ette heideti. Kuid see töötab.

See töötab, sest nii nagu koomiksites ja animatsioonides, pole see sündmuste keskmes. See on lihtsalt kaasnev paratamatus kui omavahel madistavad üleloomulike võimetega peaaegu hävitamatud tegelased. Üsna rõhutatult on Superman taas lootuse sümbol. Ja seda mitte ainult sõnades, vaid ka tegudes ja visuaalses keeles.

Ja kui kasvõi korraks tekib mõte, et film hakkab end liiga tõsiselt võtma, siis koheselt tuuakse ekraanile Supermani hoolde usaldatud Krypto, kes pakub koomilist maandust ka süngemates stseenides. Nii mina kui laps rõõmustasime teda nähes absoluutselt iga kord. Kahtlemata oli see filmi meeldejäävaim osa.

Kõige olulisem on aga see, et mitte ainult Krypto ei läinud lapsele korda. Kuigi filmi keskel ta korraks tundis veidi väsimust, siis lõpuks hakkas taas nimitegelaselegi kaasa elama. Ja suutis tabada ka stsenaariumisse peidetud sõnamänge, mis pakkusid omakorda väikest huumorit.

Piltlikumalt väljendudes tuleb tõdeda, et ma pole veel kunagi pidanud 9-aastast tüdrukut kinos nii sageli vaiksemaks manitsema. Ma arvan, et see on hea märk Gunni ja Corensweti poolt ekraanile toodud filmist.

Ma usun, et see on ka hea märk, et DC on ehk viimaks õigel teel. Meie igatahes jääme juba järgmisi vahvaid seiklusi ootama. Anti selleks ju lõpus lootust küll.