Huvitavat küberpungi päeva! Level1 tähistab seda taas selleteemalisi mänge vaadates.

Septembris ilmus nädalase vahega kaks neoonsusest pakatavat küberpunk FPSi, kus tulistamisest tähtsamgi katana viibutamine. Välja tulid Tokyo Underground Killer ja Beyond Sunset, viimane lõpetatud kujul.

Mängudel on piisavalt ühisjooni, et noist potentsiaalselt VS. lugu teha. Nii põhjaliku kõrvutamiseni me ei jõudnud, kuid vaatame neid siiski koos.

Peale mõõgaga ründamise-blokeerimise on mõlemas ka tulirelvad, kuigi Tokyo Underground Killeris vaid perioodiliselt. Mõlema sangarid oskavad sooritada kiirsööste ja topelthüppeid, saavad omandada erioskusi ning võimeid ja varustust rollimängulikult tänavaputkades kogutu/teenitu eest parendada. Mõlemas on bossivõitlused, kus oma supervõimeid suurpahade müstiliste võimete vastu kõrvutada. Mõlema tegevus toimub ka Vaikse ookeani äärses linnas, kuigi need asuvad eri kallastel.

Mõlemat mängu toetavad tuntud graafikamootorid, kuigi erinevatest ajastustest ja võimekusega. Beyond Sunset jookseb GZDoomil, mis on kõvasti uuendatud id Tech 1 ehk 1993. aasta Doomi mootor. Tokyo Underground Killer töötab Unreal Engine 4-l, mis on küll uuem, kuid siiski eelmise generatsiooni platvorm.

On ka olulisi erinevusi. Beyond Sunseti suurtes, mitmekorruselistes tasemetes on aeg-ajalt raske orienteeruda ja lisaks on neis vaja edasi-tagasi liikuda, kui ülesanne täidetud. Tokyo Underground Killeri kaardid on enamasti lineaarsed koridorid.

Tokyo Underground Killeri kasuks selle tegelased räägivad, kuigi liiga tihti liiga palju ja minu meelest kaasahaaramatult. Lisaks on seal tempokam muusika mitmetele boomer shooter’itele suurepärase helitausta kirjutanud Andrew Hulshultilt.

Beyond Sunseti synthwave muusika Karl Vincentilt on retroatmosfääri süvendajana küll sobilik, kuid madinakohtades omalt poolt vurtsu juurde ei keera. Häälkõne Beyond Sunsetil puudub ja sellest on väga kahju.

Beyond Sunset

Mälukaotusega Lucy päästetakse vangistusest. Küberneetikat täis neiu asub oma mentori viidete järgi Sunset Cityks nimetatud San Franciscot kurjamitest puhastama, liigvõimsad suurkorporatsioone klobima ja… Üldiselt kuiv lugu huvi ei ärata ega emotsionaalselt ei kõiguta. Isegi üllatada üritavad puändid panevad vaevu õlgu kehitama.

Kuna Beyond Sunset töötab GZDoomi mootoril ja on sakilise pikseldatud pildiga, on mäng passilikult retrofutu stiilis. Ajastukohased (ehk isegi liiga) on mängusisese virtuaalreaalsuse külastused, mis jätavad eriliselt 90ndate keskpaiga ettekujutusvõime mulje.

Beyond Sunseti kõige suurem probleem on selle ebaühtlased ja liigselt tiirutama sundivad kaardid. Tundub, et mäng on langenud ühe oma looja liigse osavuse ohvriks, nagu juhtus näiteks 1995. aasta Hexenis.

Hexeni loojastuudio Raven Software sai Doomi mootori spetsialistiks ja ambitsiooniga näidata mida suudavad, lõid mängule absurdsed levelid. Doomi modifikatsioonide kogukonnas ammu tuntud arendaja Patrick Pineda (alias Metacorp) ei ole Beyond Sunseti tasemeid disainides läinud küll Hexeniga võrreldavale keerukusele, kuid liigselt palju tuleb ette segaduses ringikolamist.

TÄHTSUS MÄNGUMAASTIKUL:

Beyond Sunset oli ligi 2 aastat Steami varajases ligipääsus ja seega oli Vaporware / Metacorp arendustiimil aega vastukaja koguda ning sellest paremaks saada. Objektiivselt hinnates hämmastab Beyond Sunset järjekordselt, mida vanakooli GZDoom mootorile võimalik luua. Subjektiivselt ootasin ma midagi ägedamat, ehk Turbo Overkilli sarnast üllatust.

Tokyo Underground Killer

Kobayashi on vampiirist palgamõrvar, kes Tokyo allilmas tellimusi täidab. Kutt kappab mööda kirkaid koridore, võitleb, tapab, korjab verd ja… peab pidevalt lobisema.

Tokyo Underground Killer ei ole ainult madin. Siia on mangalikus koomiksistiilis lisatud visuaalromaan, mis peaks jaapaniteemalisele pätimaailmale sisu andma. Mind nood jutumulaklipid ei köida, pigem vastupidi.

Köitvam on kirgas, kohati silmipimestav eredus ja särav värvilisus, mille Tokyo Underground Killer võimsalt silma paiskab. Läikepindadega kaetud linnas peegeldusi täis öös kähmelda on mõnda aega lahe, kuni selgub, et siin on liiga vähe tulistamist. Paugurelvi jagatakse teatud maa tagant ning need on piiratud ühe salvetäie moonaga. Tulemuseks minu huvi vähenemine.

TÄHTSUS MÄNGUMAASTIKUL:

Jaapani stuudio Phoenix Game Productions aitas teha sellist kehva FPSi nagu Phantom Fury. Phoenix Game Productionsi eestvedaja Daniel Hedjazi oli isegi Phantom Fury disainer.

Tokyo Underground Killer on küll teisest puust mürgel, ent isiklike eelistuste tõttu see mulle ei istu. Olen aga selgelt vähemuses. Mäng sai (ühena paljudest) juba arendusperioodil oma väljapaistva visuaalse esituse eest Epicult rahalise MegaGrant toetuse. Mängurid on ka üldiselt rahul, eriti arvestades hinda.

Kokkuvõtteks

Kõikuva tempokusega Beyond Sunsetis esineb pingelisi momente ja ma tegin selle siiski läbi, tüdimustundega. Kirev Tokyo Underground Killer jäi umbes 20% peal pooleli, see lihtsalt kohe üldse ei kõneta mind. Tuleb kurvalt tunnistada, et sooja suhet ei tekkinud mul noist kummagi lillarohke üllitisega, aga asi on minu maitses.

Üldkvaliteedi mõttes, mängude kestuse ja elementide läbimõelduse aspektist võttes on tegelikult mõlema näol tegemist suurepärase väärtuspakkumisega. Mõlemad on veidi alla 10 euro.