Mille kuradi pärast Call of Duty: Black Ops 7… selline on?

Värskeim Call of Duty on siin – Black Ops 7 ootab kõiki paugutama! Ma tegelikult mõtlesin, et varitsen natuke ja üritan mõne pooliku mängu enne ära lõpetada. Aga siis hakkas internetist reaktsioone tulema ja mul ei jäänud valikut.

Pealegi oli eelmine osa nii tore üllatus, et oli täitsa huvi, mis siis sel korral valmis küpsetati. Isegi kui veidi kaootiline treiler Peter Petrelliga peaosas mind pigem ükskõikseks jättis.

Ahjaa, jutt saab siis olema kampaaniast. Mitmikmängu muljetamine jäägu teistele. Aga nüüd asjast…

Tõmban mängu käima ja selgub, et jutud vastavad tõele. Call of Duty on läinud täiega sisse viimaste aastate trendi, kus tulistamismängude kampaaniatele pannakse muudkui koosmängulaadid juurde. CoD aga ei pakugi alternatiivi. Sa kas mängid kampaaniat netis teistega koos või ei mängi üldse. Ok, see viimane pole päris absoluutne tõde, aga sellest natukese aja pärast.

Minu esimeseks kaaslaseks sattub mingi level 23 jänes. Tüüp teab juba täpselt, mida teha, ja paneb ees ajama. Kogu aeg kargab mööda kaarti ringi. Rahune maha, kutt, okei! Õnneks ma ikka mõnda vastast saan tulistada ja isegi ühe või kahe ukse avamine jäetakse mulle.

Mäng on siukse tempoga käima tõmmatud, et ma ei jõua õieti süvenedagi. Mis toimub? Infiltreerume mingisse baasi ja siis järsku oleme Mehhiko (?) külas närvigaasi mõju all zombisid tulistamas.

Tule taevas appi. Kui ma midagi eelmises mängus ei sallinud, siis oli see sealne zombimissioon. Aga eks see ole ka mul isiklik vimm, sest zombidega maade jagamine on liiga lähedal päris elule.

Igatahes, kui see missioon läbi sai, vajutasin kohe ooteruumi tagasiminekunupule. Selle jänesega ma küll rohkem mängida ei taha. Halo Infinite’i mitmikmängu panin ka kinni kohe, kui nägin palju seal jäneseid on. Ma olen sellise jama jaoks liiga vana.

Ühtlasi sain kohe mängult küsimuse, kus paluti 7-palli skaalal hinnata, kui vahva mäng on. No mis te arvate, mis ma vastasin. Okei, kõige madalamat hinnet oli imelik panna, sest tulistamine oli isegi peaaegu äge olnud. Oleks ma vaid rohkem sihtmärke saanud. Ehk siis, esimene reaktsioon mängule oli 2/7.

Juba järgmise seltskonna sain täis neljase pundi, kus kõik minu tasemel mängijad. Või noh, vähemalt leveli poolest minu tasemel. Algus läks meil täitsa kenasti, liikusime koos ja puhastasime metoodiliselt tänavaid kuni jõudsime avatud väljale, kus mõni tüüp pani kohe omaette ajama.Mis tähendas ka seda, et kui mind maha lasti, polnud kedagi appi oodata.

30 sekundit taassünnile kulutatud ja juba olin nii palju maas, et mäng hakkas kohe karjuma, et mind on vaja jõuga teiste juurde teleportida. Ma kujutan ette, kuidas see üks tüüp seal ees kirus, et kus pagan ülejäänud küll on ja miks ta niimoodi ootama peab.

Nüüd sai selgeks, et tegelikult on kaartide avatumatel kohtadel rohkem vastaseid, kui üldse vaja maha nottida. Ainult konkreetsetes missioonipunktides peab puhta töö tegema, et mingeid sündmusi vallandada.

Ühtlasi sai selgeks, et mäng ei tundu valmis. Vaheklipid läägisid ja kuna erinevalt esimese missiooni jänesest kogesin ma kõike esimest korda, ei saa välistada, et mingeid klippe vahele ei jäänud. Samas juustuse dialoogi järgi puudujääke polnud. Kui siis vast kirjutamises.

Rohkem ei jäänud aga midagi vahele, sest poole missiooni pealt kukkus ülejäänud punt mängust ükshaaval välja ja ma jäin üksinda. Esimese hooga mõtlesin, et oi kui tore, sest nüüd on justkui üksikmängulaad. Ja siis ma kohe hakkasin seda mõtet kahetsema, sest mängus pole arvuti juhitud tehiskaaslasi. Ei. Kui pole täis 4-liikmelist tiimi, siis nii ongi.

Vaheklippides näidatakse küll kõiki tegelasi, kuid maailmas võid vabalt üksinda ringi joosta.

Samal ajal võib mängijale soovida edu, sest nüüd tuleb üksinda toimetada suuremale pundile disainitud maailmaga. Ma ei jõudnud vastaseid maha võtta enne, kui järgmine laine juba peale tuli. Samal ajal taheti, et ma muudkui jookseks edasi-tagasi samasse majja mälupulka sisse ja välja torkama-tõmbama. Ma ei tea, kuidas ma selle lõpuks tehtud sain. See oli veel vähem lõbus kui mängu algus.

Kui see tehtud sai, märkasin, et mängu achievement’id tulevad justkui kahe missiooni kaupa. Siiani, ka pärast mängu lõpetamist, pole kindel, kas seal vahepeal oli pooleli jätmise varianti või ainult katkised vaheklipid.

Vaheklipid tegi veidraks veel seegi, et vaatamata nimekatele näitlejatele, tundus see kõik kuidagi puine ja ülenäideldud.

Mis seal ikka. Toore jõuga edasi. Järgmise pundiga saime juba platvormimisrohkeid missioone ja zombisid. Oi kui palju zombisid. Mingi hetk hakkas mulle juba tunduma, et see on rohkem mingi elavate surnute öö kui sõjamäng.

Seekord olime pundiga olukorras, kus üks tüüp jäi meist pidevalt maha ja pidime teda ootama. Kuna tegemist oli mitmel korrusel toimuva tegevusega, siis ta polnud kordagi ka nii kaugel, et oleks autoteleportatsioon käivitunud.

Positiivse külje pealt oli viimaks aega veidi mängu lugu seedida. Sain juba nii palju aru, et asi näis jätkavat eelmise mängu cliffhanger’it. Ma ei tea, miks seda vaja oli, sest see lõppes minu meelest väga kenasti. Alati ei ole vaja kõigele mingit lõpplahendust.

Ju siis arendajad tundsid, et kui Assassin’s Creed  Valhalla lisapaki ideest annab terve Mirage’i mängu välja imeda, siis võivad ka nemad ühe paberile jäänud lisamissioonist terve koguaeg täistempol „All guns blazing!“ kaose venitada.

Jõudes järgmisele bossiareenile kadus ülejäänud meeskond jälle ära. Jah. Call of Dutys on nüüd bossiareenid. Aga need on suhteliselt lihtsad, sest mäng peab ju lihtne olema. See on kogupere mäng, pole verdki! Ikka selleks, et ka kõige väiksemad saaksid üle võlli keeratud absurdset lugu kogeda.

Ma pean minema tagasi internetti seda lugu uuesti läbi lugema, sest ma pole kindel, et kõik selgeks sai. Näiteks lubas treiler mängus ka Jaapanit, aga nüüd kaks tundi pärast mängu lõpetamist mäletan sealt täpselt ühte tuba, kus oli mingi vastav temaatika.

Nii, kaugel ma nüüd olen? Ahjaa, mingis järjekordses hallutsinatsioonis, kus zombid ajavad mind taga ja ma pean vanglast põgenema. Vist. Igatahes on nüüd horde mode muutunud juba standardiks ja käib ka tervele pundile üle jõu.

See saab tähendada ainult ühte. On aeg elu eest joosta, sest mäng pole nii keeruliseks disainitud. Vastased on lollid ja ühekülgsed.

Õnneks tuleb õlekõrs appi. Sõber on mu tiimiga liitunud. Ehk saab vähemalt mängu lõpu rahulikult teha, sest noh, ülejäänud on jälle ühenduse kaotanud ja oleme nüüd kahekesi.

Viimaks on mäng peaaegu mängitav. Nautimisest on asi kaugel, aga see on mängitav ja arusaadavam. Kui ainult sihtmärgi tähised selgemalt ilmuksid ja ei peaks iga kord mõistatama hakkama, et mis suunas tuleb minna.

Muidugi tuleb nüüd veel sektsioon, kus peame asju samaaegselt tegema. Ilmselt annaks ka üksinda need kuidagi lahendada, aga pideva vaenlaste tule all ilmselt mitte kuigi lõbusalt.

Siiski meil õnnestub ka lõpuboss alistada ja nüüd on vaja läbida veel üks viimane närviline kaootiline platvormimissektsioon. Meid tulistatakse vist mitmelt poolt. Näeme hallukaid. Maailm väriseb. Ühel hetkel märkan, et tulistame üksteist. Muudkui ärkame samas missiooni keskkohas, sest kukume end pidevalt surnuks… või meid lihtsalt tapetakse ära.

Ja siis saab mängul meist kõrini ja me oleme järgmises kohas, kust on vaja veel ainult viimase vaheklipini ujuda. „Kasige minema!“ karjub meile Call of Duty: Black Ops 7.

Igatahes sai see kirjutis pikem, kui mäng väärt on. Kui tehniline pool lõpuks korda tehakse, siis on ehk selline soliidne keskpärane mäng. Vähemalt see kampaania pool. Aga… äkki läheb teil paremini ja naudite sealset üsna soliidset tulistamist ja erinevaid võimeid, mida saab mängus kasutada. Nagu näiteks mingi turbohüpe ja tiibülikonnaga hetkeks liuglemine. Äkki teid kõnetab see ebavajalik lugu rohkem.

Äkki teil on ka Game Pass ja te ei pea selle mängu eest maksma.