See on meie tulevik – katkised mängud on siin, et jääda

Ei saa öelda, et Borderlands 4 poleks olnud oodatud mäng. Seerial on suur fännibaas ja viimasest mängust on ikka päris tükk aega möödas. Tiny Tinagi ilmus juba kolm ja pool aastat tagasi. Samas, pärast tugevalt kritiseeritud Borderlands 3 olid mängurite ootused ilmselt tagasihoidlikud. Mina igatahes olin küll ettevaatlik, et neid mitte liialt kõrgele seada.

Seevastu on mäng mind üllatanud rohkem, kui julgesin unistada. Ometi pole kõik olnud muretu. Mängul on mäluleketest tingitud sooritusprobleeme, vastased teleporteeruvad mitteettenähtult, esineb mängudes levinud laipade ja asjade õhku rippumajäämist ja muud säärast. Switchi versioon lükati aga üldse teadmata kaugusesse tulevikku.

Ka ei saa öelda, et Borderlands oleks siin mingiks eriliseks erandiks. Katkiste mängude väljaandmine on mõnes mõttes muutunud juba normiks. Eriti suurte stuudiote tehtud AAA-mängude puhul. See on omamoodi naljakas, sest me räägime siin teostest, kuhu panustatakse kümneid ja sadu miljoneid dollareid ning väljaandmisi lükatakse teine kord lausa aastate kaupa edasi just nimelt selleks, et mäng oleks ilusti valmis.

Ja ometi pole need mängud valmis.

Praegusest konsoolipõlvkonnast on tuntuim näide ilmselt Cyberpunk 2077, mis ilmus ka eelmise põlvkonna masinatele ja ei saanud nende baasmudelitel ikka üldse kuidagi hakkama. Antud mängu puhul oligi see ilmselt peamiseks probleemiks, kuna selle hilisemad versioonid, mis sisaldavad ka Phantom Liberty laiendust, jooksevad vaid värskema riistvara peal. Ka mitmed mängumehhaanikad on tänaseks täiesti ümber tehtud.

Alguses oli teos nii katki, et Sony oli sunnitud selle lausa PlayStationi poest maha võtma ja CD Projekt Red lubas selle tagasi osta. Kaks aastat hiljem aga näeme, kuidas mäng on hinnatud ja müünud kiiremas tempos kui The Witcher 3… CD Projekti eelmine katkiselt välja lastud hittmäng.

Poolakate stuudio ongi ilmselt suurepäraseks näiteks, kuidas mängijad hea mängu puhul arendajatele kõik andeks annavad. Eeldusel muidugi, et see korda tehakse. Samasse kategooriasse saame panna näiteks tuleva aasta augustis juba 10 aastaseks saava No Man’s Sky, mis on fännide poolt armastatud ja saab siiani tasuta uuendusi ja lisasisu.

Mõnikord armastatakse mängu ka katkisena nii väga, et kõigil on suva, kui lootusetult puruks see on. Baldus’s Gate 3 omas ilmumisel probleeme, mis takistasid lausa selle lõpuni tegemist. Lisaks oli sel hulganisti muidki vigu, mistõttu mängus asjad töötasid valesti või ei töötanud üldse.

Koheselt hakati seda kõike pigem läbi huumoriprisma vaatama ja hiinlaste Tencenti rahakoti toel Larian Studiose käte all valminud teos valiti tunamullu lausa Aasta Mänguks. Tühja sellest, et Xbox Series S peal jagus hulgaliselt tehnilisi probleeme ja mäng ei ilmunudki kohe igale platvormile. Aga eks Dungeons ja Dragons ja selle ümber tiirlev ongi üsna piiritult armastatud.

Vahel polegi muud vaja. Ukrainlaste GSC Game Worldi sõjakeerises valminud S.T.A.L.K.E.R. 2 tuli välja liiga vara ja ometi on menukas. Iseenesest võiks lausa öelda, et mäng ilmus justkui varajase ligipääsu versioonina. Jätkuvalt ilmub regulaarselt sooritust ja vigu parandavaid uuendusi.

Antud juhul on mängu väljaandmine mõistetav. Eks sealses keerulises olukorras oli ka arendajatele midagi positiivset vaja. Tunda, et nende töö ei lähe niisama kuhugi musta kasti. Innustav tagasiside mängijatelt kindlasti motiveerib veelgi enam panustama.

Samas olen siin viimase aasta jooksul korralikult naerda saanud, kui mõni stuudio lükkab oma varajase ligipääsu edasi. Näiteks tegi seda Path of Exile 2 ja kohe oli grupp mängijaid pahased. Ei olda rahul katkiselt ilmuvate mängudega… aga ei sobi ka mänguavaldamiste edasilükkamine. Sellises keskkonnas ongi arendajatel raske võiduka lõpuni jõuda ja võib neile isegi kaasa tunda, kui viis või seitse või rohkemgi aastaid arenduses olnud teose täpset ilmumiskuupäeva ei suudeta projekti avaldamisel paika panna.

Kui armastatud IP-dele antakse lõpuks kõik andeks, siis uuema asjaga on juppmaad keerulisem. Näiteks ilmus tänavu Build a Rocket Boylt cyberpunkilik MindsEye, mille puhul otsustati isegi arvustajatele mängu varem mitte kätte anda. Põhjus selgus muidugi koheselt, kui esimestel päevadel internet katkise mängu salvestistest üle ujutati. Väga cyberpunkilik tõesti.

Selle mängu tulevik aga kindlasti nii roosiline pole. Isegi hilisemalt parandatud versioonina ei kipuks seda kellelegi soovitama. On küll tunda, millest on mängu tegemisel ainest ammutatud, aga kogu teostuse pool on lihtsalt igav. Tegelikult tasubki seda mängida ainult plaadile prinditud katkise versioonina.

Samas arvestage, et selliste asjade nautimine vajab teatud meelestatust ja valmisolekut. Kõik kogemused polegi tingimata laiale ringile ja sellel võivad olla sügavamale ulatuvad tagajärjed. Ehk tsiteerides Steni: „Ka kõige magusamad veinid ja hõrgumad praed jäävad magedaks, kui oled saanud mekkida ambroosiat!“

Selle taustal tuleb aga tõdeda, et teinekord ongi mängude sisuline pool rohkem katki kui tehniline. Sony, ma vaatan sinu suunas. Arvukate tühistatud arenduste kõrval on PlayStationi peal siiski ilmunud päris mitu pärlit. Kes saaks unustada Firewalk Studiose Concordi, mis ei jõudnudki õieti mängijateni enne, kui juhe seinast tõmmati. Sisuliselt oli sama nukker ka Platinum Gamesi tehtud Babylon’s Falli käekäik.

Ekstra naljakaks muudab olukorra see, et mõlema mängu puhul langes juba enne ilmumist kunstiline stiil nii suure kriitikalaviini alla, et teoste ebaõnnestumises polegi midagi üllatavat. Uue aasta alguses tõmmatakse juhe seinast ka BioWare’i Anthemil, mis lihtsalt on aastaid limbos olnud. Eelmisest kahest on selle käekäik tegelikult veel veidram, sest kuigi sellegi tugi kadus sisuliselt üsna kiirelt, siis mäng jäeti ikka välja. Kellele? Milleks?

Ega Bethesda ebaõnnestunud Fallout 76 käekäiku see ju ei saanudki korrata. Kuigi värskeim Fallout sai ka koheselt pilkamiste ja kriitika ohvriks, siis aastate jooksul sisse külvatud uue sisu toel on mängule tekkinud arvestatav mängijate baas ja peab tunnistama, et endalgi oli seda paarkümmend tundi peaaegu lõbus mängida. Nii lõbus kui ühte keskpärast Fallouti mängides üldse olla saab.

Nojah, aga kuhu ma selle kõigega välja tahtsin jõuda? Ilmselt selle mõtteni, et katkised mängud jäävad edasi ilmuma ja mängurid jäävad edasi mängude tegelikeks testijateks, sest tegelikult pole neil vahet, millises seisukorras mäng ilmub. Kui lõpuks tehakse korda ja sisu inimestele meeldib, siis antakse kõik andeks ja arendajatele voolab raha mühinal.

Nii et pange vaim valmis. Katkised mängud on siin, et jääda.