Robert Müürsepa lemmikmängud aastal 2025

On jälle see aeg. Esimene ports piparkooke on hävitatud. Elamine on mandariinikoori täis. Köögist tuleb praekapsa lõhna. Jep, jõulud on juba ümber nurga ja see tähendab ainult ühte – on aeg valida aasta parimaid mänge.

Paari nädala eest olin ma selle ettevõtmisega täiesti lõhkise küna ees. Mitte sellepärast, et poleks midagi valida, vaid sellepärast, et tänavu on taaskord olnud ootamatult hea mänguaasta. Üks mäng parem kui teine, aga tegelikult kõik ühtemoodi head. Juba aasta keskel paberile kritseldatud jooksev edetabel oli väga tugev ja nii mõnigi mäng tuli sealt ebakohtuselt välja jätta. Tänaseks kippus olukord veelgi hullemaks.

Vaadanud läbi oma eri platvormidel läbi tehtud mängude topid, oli pilt justkui selge. Kõige rohkem kulus mul aega Jaapanis ringi kolamisele. Samas ei suutnud ma kindlalt väita, et need mängud nüüd tingimata parimad olid.

Aga siis järsku visati mulle päästev õlekõrs, mis lahendas absoluutselt kõik probleemid. See juhtus lausa ühe hetkega ja nii, et mul ei tekkinudki kõhklustki.

Selle aasta parim mäng of Diablo IV.

Muidugi võite küsida miks. Ei, põhjuseks pole ei äsja ilmunud uue hooajaga kaasa toodud uuendustega mängu ülesehituses, ega eelnevate hooaegade lisadega. Põhjuseks on asjaolu, et aprillis ilmuva uuenduse tarvis rahakotti kergendades saab juba mängida uue klassiga, paladiniga.

Ou jess, Diablos on paladin. Ta on tagasi – nii temaatiliselt kui ajalooliselt kõige ägedam klass. Klass, millesse ma panustasin selgelt kõige enam oma Diablo II mängutunde. Ja talle saab teha inglitiibadega build’i. AAAAHHH…. sisestage siia meem Stan Marshi isast arvuti ees.

Nojah, tegemist ei ole uue mänguga, seega nimetame selle „parimaks uueks vanaks asjaks“ ja vaatame, mida ägedat lõppeval aastal veel tuli, mida võin julgelt soovitada.

PARIM VANA VANA – S.T.A.L.K.E.R. 2: HEART OF CHORNOBYL

Kõigepealt lahendame ära ühe võla. Nimelt jäi mu eelmise aasta edetabelist täiesti ülekohtuselt välja vahetult enne selle tegemist ilmunud mäng teeääres pikniku pidamisest. Tegemist on suurepärase järjega kultuslikule raamatule tuginevale kultuslikule mängule.

Ukraina stuudio GSC Game Worldi poolt sõjakeerises loodud mäng ei olnud ilmudes just kõige parema tervise juures. Ometi oli seda juba ilmudes väga lahe mängida. Minu jaoks on tegemist viimaste aastate ühe parima mänguga, kus ka kõige neurotüüpsemad inimesed saavad ATH-d kogeda.

Oled täitmas mingit missiooni ja teele juhtub mingi huvitav mahajäetud hoone. Sealt leiad mingi tüübi, kes esitab sulle abipalve. Järsku avastad end teiselt poolt kaarti mutantide eest põgenemas, varjudes samal ajal vaenuliku fraktsiooni tule eest. Ja siis meenub sulle, et tegelikult pidid ju hoopis midagi muud tegema. Ja õhtuse hämaruse asemel valitseb akna taga juba pilkane ööpimedus.

Tänaseke on mäng saanud kõvasti tehnilisi parendusi ja ka lisasisu tilgutatakse jupphaaval juurde. Mäng on parem kui eales varem. Ja suure tõenäosusega läheb veel paremaks.

AASTA JÄRG – CITIZEN SLEEPER 2: STARWARD VECTOR

Tegelikult võiks siia üsna mitut mängu esitada juba ainuüksi sellepärast, et mitmed hinnatud seeriad said omale menukad ja auhinnatud järjed. Minu jaoks aga osutus ägedaimaks uusimaks osaks päris aasta alguses ilmunud Fellow Travelleri teos.

Varasemalt ühele kosmosejaamale keskendunud mängu maailm on tõmmatud suuremaks. Uues osas on mitmeid külastatavaid kohti ja mitmeid uusi kõrvaltegevusi, mis annavad mängule kõvasti avastamisrõõmu juurde. Ringi rändamiseks on mängijale antud kosmoselaev, millele saab ka meeskonda värvata. Sisuliselt on justkui tegemist lauarollimänguga, kus mängija peab balansseerima oma otsuseid täringute antud võimalustega. Kõik see mõjutab mängu käiku.

Järjes on säilitatud eelmise osa huumor ja õhustik. Tegelased on sama toredad ja dialoogid pakuvad sama vahvat ulmeseiklust. Ma väga loodan, et selle seeriaga tehakse midagi edasi. Hoolimata sellest, et järgmist mängu vähemalt seni plaanis polevat.

SUURIM ÜLLATUS – SOUTH OF MIDNIGHT

Päris paljud tahaks siia ilmselt panna Clair Obscure: Expedition 33, aga mina ei pane. Kuigi see oli tore mäng, siis Compulsion Gamesi teos avaldas mulle rohkem muljet. Kuigi erinevatel mängushowdel näidatud reklaamsisu poolest jäi see juba varasemalt silma, siis selliseks vahvaks platvormimissugemetega seiklusmänguks polnud ma valmis.

Mäng sukeldub Ameerika lõunaosariikide müütidesse ja kultuuri. Selle käigus lahkab üsna tõsiseid ja raskeid teemasid aga seda väga lõbusas võtmes. Saateks mängib veel ka suurepärane muusika, mis tutvustab samuti regionaalseid eripärasid alates kantrist kuni delta bluusini välja.

The Game Awardsi vaadates olin ma veidi pettunud, et neile ei antud auhinda selle eest, kui ligipääsetavaks on mäng tehtud. Kuigi võitlusmehhaanika on mängus omajagu kohmakas, siis tegelikult on võimalik sellest täiesti mööda minna. Mäng pakub võimalust võitlused vahele jätta ja keskenduda puhtalt jutustatavale loole.

OBSIDIANI ERIKATEGOORIA – THE OUTER WORLDS 2

Eelkõige rollimängudega kuulsust kogunud Obsidian Entertainment üllatas meid tänavu lausa kahe mänguga. Aasta alguses ilmunud Avowed pakkus lõbusat värvikirevat seiklust keskaegses fantaasiamaailmas. Aasta lõpus ilmunud The Outer Worlds 2 aga täpselt sama futuristlikku kosmoseseiklust.

Tegelikult võiks öelda, et see on maitse küsimus, kumb mäng kellelegi rohkem meeldib. Ulmefännina langeb minu liisk The Outer Worldsile.

Kuigi ka Avowedi nautisin algusest lõpuni, räägib TheOuter Worlds 2 kasuks veel see, et kui eelnev mäng jättis mind täielikult rahuldamata, siis värske osa pakub hulga põhjalikumat seiklust. Enam ei saa mäng läbi siis, kui alles maitse suhu saad.

Mõlemad mängud on ka visuaalsed maiuspalad kasutades Unreal Engine 5 võimalusi. Mõlemad mängud on täidetud Obsidianile omase veidi kummalise huumoriga ja loomulikult pikkade dialoogidega. Aga seda me ju rollimängudelt tahamegi?!

JÄRGMINE ÄGE KUULIPÕRGU – DEEP ROCK GALACTIC SURVIVOR

Vampire Survivors oli suurepärane indie-hitt. Vahepealsete aastate vampiirikloonid ja muud menukad väiksemate stuudiote teosed on mind üsna külmaks jätnud. Tänavu ilmunud Funday Gamesi mäng aga klikkis ootamatult hästi. Tegelikult ei oodanud ma seda üldse. Ma isegi ei osanud seda oodata, sest ma polnud selle olemasolu varasemalt kuidagi registreerinud.

Game Passis ilmuvaid mänge saab aga ikka aeg-ajalt suuremate projektide vahelduseks proovitud ja see teos on mu tähelepanu köitnud. Ka vampiirimängu sai esialgu regulaarselt taotud, kuid Deep Rock on end püsivamalt mu püsirotatsiooni sisse söönud.

Eelkõige on põhjuseks selle lühem gameplay loop, mis pakub ka hingetõmbepause seeläbi, et iga mängukord on jaotatud leveliteks. Nagu ka eeskujuks olnud mängus ostad siin igasuguseid täiendusi eraldi lahti. Kuid lisaks on veidi varieeruvad mängulaadid, millest osade läbitegemine garanteerib alati mõne uuenduse. Seega on progress mängus pidev.

Mul on seal juba 100 tundi kirjas ja 300-st saavutusest 142 kogutud. Ehk teha on veel mõndagi ja seni pole väsimus kallale tulnud.

JIDAIGEKI KULDAJASTU – ASSASSIN’S CREED SHADOWS JA GHOST OF YOTEI

Nüüd lõpuks jõuame mu suurima nõrkuse juurde. Ajaloolise Jaapani teemalised mängud, mille osas poleks tänavune aasta saanud olla parem. Ilmus lausa kaks suurepärast teost: Ubisofti värskeim salamõrtsukate mäng ja Sucker Punchi sama lähenemist viljelev kättemaksuseiklus.

No kumb neist siis on parem? Ma ausalt ei tea. Mõlemal on oma tugevused.

Ubisoft on suurepäraselt tabanud Jaapani õhustikku ja olemust. Olles värskelt seal kaugel maal käinud, panin tagasi jõudes Shadowsi kohe uuesti käima ja no sisuliselt tekkis tunne nagu oleks ikka seal. Seda enam, et suur osa mängus kajastatud paikadest sai ka ise läbi käidud.

Sucker Punch on jällegi teinud viimseni lihvitud tehniliselt veekindla mängu. Nad on võtnud Ghost of Tsushimas välja töötatud mudeli ja selle arendanud selliseks, nagu see ilmselt oleks pidanud kohe olema. Enam ei tüüta maailm ja kõrvaltegevused ära.

Mõlemas mängus on saateks imeline muusika, mida olen tööl niisamagi taustaks kümnete tundide kaupa kuulanud.

Mõlemad on sisuliselt ninjamängud, kuigi Shadowsit on võimalik ka samuraina mängida. See on muidugi oluline pluss, sest päris samuraimänge ju eriti ei ilmu. Põhiteemaks on vana Jaapani puhul ikka olnud roninid ja shinobid.

No mida ma teile soovitan. Ma ise kaldun selles suunas, et Shadows on ägedam saavutus, sest see ajaloolise maailma kujutus on seal suurepärane. Ubisoftile võrdväärset avatud maailma mudelit ei ole siiani keegi leiutanud. Yotei aga on viimseni timmitud Jaapanis toimuv spagetivestern, mis ilmselt tänu oma tehnilisele viimistlusele on lollikindlam valik.

Mõlemad on suurepärased mängud. Nautige lihtsalt Jaapanit!