Gert Liivaste TOP 9 mängu aastal 2025

2025 oli minu jaoks märgiline mänguaasta ja mitte mängude pärast (neid ilmub igal aastal küllaga), vaid riistvara tõttu. Mis tegi aasta eriliseks oli vaikne üleminek Xboxilt PlayStationile.

2024. aasta lõpus soetasin endale PS5 mis pidi jääma „teiseks“ konsooliks, et mängida paari Sony eksluksiivi, mida minusugune tulihingeline Xboxi fänn polnud kunagi kogeda saanud. Üsnagi kiiresti sain aru, et kogu mänguaeg on PlayStationi peale koondumas ning Xbox vajub varju. Seda fakti kinnitasid ka erinevad 2025 lõpu „wrapped“ laadsed tooted.

Võtsin ette ka teekonna VR-mängudesse Meta Questiga, peamiselt Beat Saberi ja Barman Arkham Shadowsi tõttu. Tõsi, see teekond jäi üsnagi lühikeseks, kuna reaalsuses seal väga midagi huvitavat mängida ei ole ja minu mänguharjumused on ikkagi seotud diivani peal lösutamisega.

Lisaks tuli välja kauaoodatud Nintendo Switch 2, mille olin juba ammu otsustanud esimesel päeval soetada . Kuid sellest hiljem pikemalt.

Kõigele vaatamata võtsin aeg-ajalt kuu jagu Game Passi, kui mingi uus põnev mäng välja tuli ja Xbox sai ikkagi viisakalt kasutust… kuniks Microsoft tegi Microsofti ja tõstis teenuse hinnad metsikult kõrgeks…

Ahjaa.. mida ma siis mängisin? Kui loetleks üles kõik mängud, mida olen 2025. aastal proovinud või läbi teinud, siis veniks see nimekiri maru pikaks. Seega siin on minu TOP 9 aastal 2025 ilmunud mängu… pluss veel kaks tükki.

9. South of Midnight

South of Midnighti on lisatud huvitav seadistus – võimalus võitlussektsioonid täielikult välja lülitada (mida paljud ka kasutasid). Aga mina seda ei teinud ning kannatasin selle keskpärasuse ära! Rääkides keskpärasusest – ka platvormimine on äärmiselt keskpärane ja mittemidagiütlev. Aga mida teeb see mäng siis minu aasta lemmikute seas?

South of Midnighti teeb eriliseks mängu olustik, väljapaistev kunstiline suund, huvitav lugu ning võrratu muusika. Mäng on justkui suur kummardus Ameerika lõunaosariikidele ja sealsele folkloorile. Lisaks suudab mäng käsitleda tõsiseid ja depressiivseid teemasid läbi omapärase huumoriprisma. Kõik see tegi South of Midnightist väärilise kandidaadi minu selle aasta edetabelis.

8. Ninja Gaiden 2 Black

Ninja Gaiden 2 oli põhjus, miks omal ajal sai soetatud Xbox 360. Olen seda läbi mänginud lugematu arv kordi. Uusversiooni shadow drop oli mulle suureks üllatuseks ning asusin koheselt seda mängima.

Olgugi, et mäng jookseb vihatud Unreal Engine 5 peal, vastaste arvu on muditud, ning sisse on toodud ka Ninja Gaiden 2 Sigma sektsioonid, siis peab tunnistama, et originaali juurde tagasi ma nii pea ei naase.

7. Mario Kart World

Kui jätta välja avatud maailm ja uued mehaanikad, siis on Mario Kart World nagu Mario Kart ikka – lõbus kaos! Varasema 12 sõitja asemel on nüüd joonele pandud 24 Mario maailma tegelast. Kas on midagi rohkemat vaja üldse öelda?

6. Avowed

Olid ajad, kui Game Pass oli veel väga hea diil, eriti koos Xbox Series S-iga. Minul polnud selle mängu väljatulekust õrna aimugi, polnud isegi treilerit näinud. Aga kuna ta Game Passi tuli, pidin Avowedi kohe selle ilmumiskuupäeval ära proovima.

Üllatus oli suur, kui leidsin end huvitavast maailmast ja väga mõnusa gameplay loop’iga mängust! Raske oli seda mängu käest ära panna!

Kirjeldaksin Avowedi kui Skyrim nendele, kellele ei meeldinud Skyrim. Mängitavus on rahuldustpakkuv, maailm oli värviline ja huvitav. Tundsin, et kaasseiklejatega vestlused mõjutasid päriselt mängus toimuvat. Erinevad võimed ja võitlusstiilid on piisavalt huvitavad, et ka päris lõpus katsetasin veel uusi.

Ainsa negatiivse noodi jättis post game – seda ei ole. Kui tahad peale lõppu veel kõrvalmissioone teha, siis selline võimalus puudub, pead mängima edasi viimasest salvestusest enne lõpubossi. Loo mõistes arusaadav, kuid minu jaoks tundus see naljakas.

Kui sul on veel mingil põhjusel Game Pass, siis tuleks seda mängu kindlasti proovida. Ja kui ei ole, siis tasuks see mäng ikkagi soetada. Eriti, kui sulle pakub huvi üksikisikuvaates fantaasiamaailmas kollide nüpeldamine ja avastamine.

5. Cronos: The New Dawn

Mõnikord ei pea ratast uuesti leiutama, piisab tuttavate mehaanikate kasutamisest uues põnevas maailmas. Kõige paremini kirjeldaks kõnealust mängu kooslus Resident Evil 4-st, Dead Space-ist ja Silent Hill 2-st. 1980ndate Poola olustik tõmbas mind kohe mängu sisse, müsteerium kogu toimuva osas pani ärevalt küüsi närima ning kõle ja sünge maailm sundis varuma hulganisti puhtaid aluspükse.

Bloober Team on minu silmis saanud hakkama millegi hämmastavaga. Cronos: The New Dawn on väga hea kolmanda isiku vaates ellujäämisõudukas, mis ei põhine ühelgi vanal IP-l!

Ja see treiler… see treiler on põhjus, miks otsustasin mängu kohe selle ilmudes osta ning ma ei ole pidanud hetkegi kahetsema! Cronos: The New Dawn pole kindlasti saanud piisavalt tähelepanu nagu see väärib.

4. Ninja Gaiden 4

Viimasest 3D Ninja Gaidenist oli möödunud 13 aastat ning elevus oli suur. Kas Ninja Gaiden 4 suudab olla vääriline sarja nimele?

Ninja Gaiden 4 jutustab juustust ja etteaimatavat lugu, kuid see ju polegi selle seeria juures oluline. Mis on oluline, on mängitavus, ning seda teeb Ninja Gaiden 4 ikka kuramuse hästi. Kiire ja snappy juhitavus, palju erinevaid relvi ning lõputu arv erinevaid combo‘sid. Ei puudu ka meeletutes kogustes vastaseid, keda hakkida ja tükeldada; lisaks veel väga head bossikaklused. Viimati saime nii head hack’n’slash mängu nautida Devil May Cry 5 näol. Ootamine tasus ennast ära.

Rääkides DMC-st… Ninja Gaiden 4 on ikka väga palju DMC 4-st inspiratsiooni võtnud. Uus peategelane, backtracking, lugu… Aga kuna mulle DMC 4 meeldib meeletult, siis mina selles probleemi ei näe. Pigem paneb mõtlema kas Ninja Gaiden 5 tuleb samal tasemel meistriteos nagu Devil May Cry 5.

3. Donkey Kong Bananza

Kui Nintendo Switch 2 avalikustamisel Donkey Kong Bananza treilerit näidati, siis sain aru, et seda masinat ja mängu on mul kindlasti vaja. Ning ma ei pidanud pettuma. See on tõesti mäng, mille nimel tasub Switch 2 soetada!

Muusika on fantastiline, maailm on lõbus, elav ja värviline, lugu… mis lugu sa ikka Donkey Kongi mängust otsid. Juhitavus on esmaklassiline ning, mis peamine, ääretult lõbus on valimatult kõike hävitada, ringi joosta ja ronida, ning peidetud banaane otsida.

Donkey Kong Bananza oli minu esimene kokkupuude Donkey Kongi põhiliini mängudega ning tundub, et tuleb eelnevad teosed ette võtta.

OOH, BANANA!

2. Elden Ring Nightreign

Minu mängutunnid räägivad enda eest – ligemale 300 tundi (ja lõppu ei paista) olen veetnud Limveldis vastaseid nüpeldades. Poleks arvanud, et viitsin enam kunagi nii kaua aega ühe mängu – ja mis veel hullem, mitmikmängu – alla matta.

Olen seda vist nii palju mänginud, et ei oskagi enam midagi mõistliku selle kohta öelda ilma, et ei hakkaks rantima kõige parematest meta’dest ja huvitavatest build’idest…

Kui sulle Elden Ring meeldis, siis on 99% suurune tõenäosus, et ka Nightreign kõditab õiget kohta.

Aasta halvim mäng: skate.

Kõik mis enne skate. „ilmumist“(mäng on teadmata ajani varajases ligipääsus) arendajate suust kõlas, tekitas muret. Siiski oli ootusärevus suur, kuna legendaarse Skate 3 tulekust on möödas juba 15 aastat. Kahjuks pole siin seeria eelnevate mängudega (peale nime) mingit seost.

Meenutame, mis tegi Skate’i sarja populaarseks. Austus rulakultuuri vastu; lihtne ja totter lugu; rulamaailma „kuulsuste“ kohutavalt halb, aga samas meelt lahutav näitlemine; ja mis peamine – vapustav mängitavus, mis pakub realistlikumat alternatiivi Tony Hawki seeriale.

Mida pakub meile aga skate.?

Igavat ja tühja maailma, kus kõik on üles ehitatud hiigelsuurtele hüpetele ja TikToki sisu tootmisele. Lugu? Seda ei eksisteeri. Tuntud rulatajad, kes sulle ülesandeid jagaks? Saame pakkuda elutut AI-robotit!

Muidugi on tegemist ka mikromaksete põrguga. Tahad oma tegelasele uut mütsi? Ainult 4,99€! Aga kui maksad 99,99€ saad juba mängusisest raha 26 mütsi jaoks! Isegi tasuta mänguna on skate.-i raske soovitada.

Parim mitte-2025-mäng : Alan Wake 2

Kõik, kes on minu videomänguhobiga vähegi kursis teavad, et Alan Wake 2 on minu arvates parim mäng, mis on eales tehtud. Ja ma ei maga maha ühtegi võimalust, et seda mängu mainida!

Elagu Remedy, elagu Sami Antero Järvi!

1. Death Stranding 2: On the Beach

Olles aasta alguses kogenud Death Strandingu esimest osa, olin ma järjeosa suhtes ülimalt elevil. Milleks ma aga valmis ei olnud, oli see, et Death Stranding 2: On the Beach osutus üheks parimaks mänguks, mida olen kunagi mänginud.

Endiselt on minu jaoks äärmiselt zen viia jalgsi pakke ühest kaardi otsast teise. Eriti, kui sihtpunkti jõudes hakkab kõlama järjekordne fantastiline laul, mis sobib olustikku nagu valatult. Kuid tegemist on hoopis enamaga kui kullerisimulaatoriga ja kõik, mis esimesest mängust tuttav, on viidud teisele tasemele.

Vabadust on antud nii liikumisvahendites, hiilimistaktikates, kui ka kaklemises. Ning seda kõike on tehtud ikka kuramuse hästi! Suurtes avatud maailmaga mängudes leian endale üldjuhul 1-2 meelepärast viisi, kuidas vastased efektiivselt kõrvaldada ja noos kätte saada. Kuid mitte siin! Mäng on andnud nii palju põnevaid relvi ja lähenemisi, et leidsin ennast alati katsetamas midagi uut. Ning ka peale plaatinum trofee kätte saamist ei olnud mul veel välja kujunenud seda ühte kindlat taktikat, millega vastase baase puhastada.

Muidugi ei puudu siit ka ääretult veider, kuid südamlik ja kaasahaarav lugu, mille ajal sai nii mõnigi pisar poetatud. Ei puudu ka suur hulk tuntud näitlejaid, kes täidavad oma rolle suurepäraselt.

Kuigi ma ei aja mängudes taga hüperrealismi, siis tasub ära mainida, et see mäng näeb ikka äärmiselt hea välja. Algussektsioonis ei saanud õieti arugi, kas tegemist on päris kaadritega Mehhikost või tõesti suudab Decima Engine meile sellist silmailu pakkuda. Kuid kui mäng andis kontrolli Samuel „Sam“ Porter Bridgesi üle taipasin, et lõpuks saamegi nautida mänge, mis näevad välja nagu päris maailm.

Kojima on hakkama saanud tõelise meistriteosega. Täispakett! Lugu, mängitavus, presentatsioon, silmailu… See on mäng, mida iga endast lugupidav videomängusõber peaks kogema.