ARVUSTUS: God of War: Sons of Sparta

Kui God of War: Sons of Sparta ootamatult 12. veebruari öösel Playstationi State of Play raames välja kuulutati ja koheselt ka avaldati, oli internet emotsioone täis.

Mis asi see veel on? Miks seda vaja oli? Kellele see üldse mõeldud on? Kus on seeria päris mängud?

Pole midagi eitada. Kui mängu treilerit näidati, sai isegi kõvasti naerdud. Kunstistiil meenutas Babylon’s Falli 50 beeži varjundit. Ilmselgelt oli tegemist valevanakooli mänguga ehk uus mäng, millele antud pikselleeritud välimus, kuid selline, mis läbi animatsioonide karjub oma uudsuses näkku. Lisaks peategelasena teismeeas Kratos, mida vist küll keegi ei osanud isegi oma halvimates unenägudes ette kujutada – toriseva jõmmi asemel mingi iseteadlik nolk.

Ja siis kukkus sülle võimalus mängu proovida. Mulle, kes pole isegi mingi eriline platvormerite gurmaan ega näinud midagi ülearu paeluvat ka viimaste God of Wari mängude muserdavates lugudes.

Nagu mainitud, on tegemist ammustest aegadest tuntud metroidvania mänguga. Ei ole tegemist moodsa tempoka platvormeriga, saab hoopis rahulikult nokitseda ja ringi uudistada ning vajadusel täppishüppeid lihvida ja vastaste ümber ringi tantsida. Suuremad mäsud tulevad ette vaid bossilahingutes või spetsiaalsetes väljakutse paikades. Tagaajamisstseenegi oli vaid üks.

Ka lugu on üsna lihtsakoeline klassikaline seiklus läbi antiikmaailma. Mängija on noor Kratos, kes oma veelgi noorema venna Deimose abiga asub otsima kaduma läinud koolikaaslast Vasilist. Sparta kontekstis tähendab koolikaaslane rühmakaaslast sõjaväeakadeemia laadsest õppeasutusest. Loomulikult on Kratosel kasutada oda ja kilp ning veel ühtteist muudki maailmast leitavate täiendavate vahendite-võimete näol.

Tehnilise poole pealt on justkui vanemaid mänge proovitud järgi teha. Selleks on mängule lisatud võimalus CRT-filtergi sisse lülitada. Seda aga ma kellelegi ei soovita. Mulle piisas paarist minutist, et silme eest virvendama võtaks. Usun, et mõnel võib see lausa iiveldusegi esile kutsuda.

Eks ebaõnnestunud disainivalikute kõrval esines ka tehnilist praaki. Alati ei jooksnud kõik dialoog korrektselt subtiitritena alt läbi. Mäng jooksis mitmel korral vahelaadimisel kokku. Paar korda muutus omaalgatuslikult pildi heledus. Ühtteist nipet-näpet oli veel. Tegelikult isegi palju, arvestades mängu justkui pigem lihtsakoelist ülesehitust. Olen ära harjunud, et Sony mängud on rohkem poleeritud.

Siiski tegin mängu läbi. Kaarti 100% puhtaks küll mitte, kuid lugu sai läbi tehtud. Miks ometi?

Vaatamata puudujääkidele tehnilises küljes ja mängudisainis – kehvemapoolsest kunstistiilist rääkimata – on mängus mingeid elemente, mis minu jaoks töötasid.

Kõige suurema plussi tahaks anda mängu muusikale, mille puhul segati vanakooli metroidvaniate hõngulist muusikat modernsemate mõtetega. Kõik see pani mängu maailma piisavalt elama. Isegi sellele igavanana näivale värviskeemile puhus muusika veidi vaimu sisse.

Ühtlasi tekkis mingi lihtsuses peituva võlu efekt, sest mäng ei ole otseselt raske. Kindlasti on see lihtsam kui mitmed menukad platvormimismängud, millega olen otsustanud end aeg-ajalt piinata. Samas on see võimalik endale ülearu raskeks teha, kui sarnaselt minuga viivitada tegelase varustuse arendamisega. Tegelikult ei ole vaja mitu levelit madalamate asjadega raskemaid vastaseid nüsida.

Mängu lugu tekitas minus rohkem sümpaatiat kui Kratose seiklused Skandinaavias. Oli tore tutvuda nimitegelase nooruspõlvega ja teda vorpinud Sparta kultuuriga. Samas, kes teab, kuhu tegelane lõpuks välja jõuab, siis on läbi loo tunda vastavate seemnete külvamist.

Mis ma siis kokkuvõttes selle Sparta poegade seikluse kohta ütleks? Loomulikult pole tegemist mingi suurepärase tippteosega. Aga ühtlasi pole tegemist päris mõttetusega nagu esmamulje jätta võis. Moodsa hüperaktiivse edasi-tagasi kihutamise asemel on tegemist pigem lapsepõlveaegseid teoseid meenutava rahuliku kulgemisega.

Ütleme siis nii – God of War: Sons of Sparta on üks täiesti okei maitsemeele puhastaja.