Call of Duty ning sama reha peale astumine

Mõned nädalad tagasi Kölnis toimunud Gamescomi mängumessil astusid pressikonverentsidega üles nii Microsoft, Sony kui ka EA. Lisaks eelnimetatuile esitles Activision eraldi uut Call of Duty mängu, mis kannab alapealkirja Advanced Warfare. Veelgi täpsemalt said huvilised, kas kohapeal või interneti vahendusel, esimest korda oma silmaga näha, kuidas seeria uue osa mitmikmäng välja nägema hakkab. Peale esitlust istusin ma diivanile, vaatasin aknast välja vihmasele tänavale ning mõistsin, et mul on probleem. Või täpsemalt – ma olen osa sellest!

Aastast aastasse võime igalt poolt internetist lugeda, kuidas suure hulga inimeste arust pole Call of Duty seeria mitte midagi muud, kui et täpselt sama kraam, aga lihtsalt teistsuguse kesta sees.  Kardinaalselt ei muutu miski ning terve mäng on lihtsalt ettekääne, kuidas mänguritele füüsilisel kujul DLC’sid müüa (selle all peetakse silmas mitmikmängu ja tolle uusi kaarte). Täpselt samamoodi astun mina aastast aastasse seeria eest välja, üritades teisi veenda nendes muudatustes, mida arendajad on teinud ning selles, kuivõrd erinev on uus iteratsioon eelmisest. Probleem on aga selles, et iga aastaga on see aina raskem, sest iga aastaga usun ma ise enda juttu vähem ja vähem. Reaalsus on see, et juba pikemat aega, olgugi et muudatused on reaalsed, on kogu Call of Duty valem näidanud väsimuse ja kulumise märke, suutmata ohjeldada seda monstrumit, mille ta ise loonud on. Ühel hetkel sai lõbu otsa ning teised mängud, eesotsas Titanfall’iga, hakkasid iganenud žanrit huvitavate ideedega värskendama. Kuigi viimane pole suutnud Call of Duty‘t troonilt kukutada, oli oht sellegi poolest reaalne – uue osa mitmikmängu nähes tekkis justkui veider äratundmisrõõm: „Hei, ma olen seda kuskil varem näinud…See näeb välja nagu Titanfall? Kurat, see ongi Titanfall!“ Suured robotid lihtsalt asendati väiksemate, kompaktsemate robo-rüüdega.

Uus Call of Duty pole enam see Call of Duty, milline oli sinu vanema venna Call of Duty! Ei, minevik jääb minevikku ja Call of Duty liigub tulevikku. Tulevik on täis robo-rüüsid, mis aitavad inimestel kõrgemale, kiiremini ja kaugemale hüpata, robo-rüüsid, mis muudavad inimesed nähtamatuks, robo-rüüsid, mis lubavad inimestel välkkiirelt suunda muuta ning samas taktis edasi-tagasi-küljele liikuda. Tulevik on täis robo-rüüsid, mis võimaldavad teha täpselt neid asju, mida Call of Duty reklaamib uute ja huvitavatena, ent mida on saanud juba aastaid ja aastaid teha teistes mängudes. Vägisi tekib silme ette hetk eelmisest aastast, mil Call of Duty: Ghosts’i ühe uue trikina reklaamiti võimalust ennast seina, ukse või mõne muu varje tagant välja kallutada. Vägisi meenub võlts elevus laval patseeriva härrasmehe hääles, võlts sära tema silmis…

Call of Duty: Ghosts oli halb. Jah, seal oli koer, ning jah, seal oli võimalus inimesi kosmoseavaruses tulistada, ent see kõik nägi halb välja ning tundus halb ning lihtsalt oli halb ja kuigi müüginumbrid olid tavamõistes suured, siis seeria eelmiste osadega võrreldes oli näha ilmselget langust. Mängu keskpärasust iseloomustasid ka mitmed-mitmed pettumust väljendavad arvustused. Seetõttu pole ka ime, et tänavusel Gamescomil käis üle paljude inimeste huulte nimi Black Ops II. AW toob tagasi võimaluse enda klass oma äranägemise järgi kokku panna…täpselt nagu Black Ops II‘s oli! AW toob tagasi scorestreak’id…täpselt nagu Black Ops II‘s oli! Mitte kordagi ei räägitud seeria kõige viimasest mängust. Tõenäoliselt said nad ka ise aru, et Ghosts oli pisut kehv…

Ometigi on Call of Duty: Ghosts minu riiulis olemas. Ei, ma ei ostnud teda, ent sellegi poolest ilmutasin ma tema vastu huvi ning suvatsesin ta endale muretseda. Tema kõrval ilutsevad kõik seeria mängud, alates neljandast. Kõikide osade üksikmängud on läbitud ning rohkemal või vähemal määral olen katsetanud ka iga osa mitmikmängu. Black Ops II varastas minu käest terve aasta, kulutas ohtralt minu närve ning meelitas minu käest raha välja. Tõsi, tänase päevani saab mänguplaat kasutust, sest aeg-ajalt saame sõpradega ühiselt teleka ees kokku, istume ja mängime, veedame aega ning  see on nauditav. Ent üksinda mängides, päev päeva kannul enese proovile panemine, kui ma otsustasin internetis teiste mängijatega mõõtu võtta…nüüd meenutades ei tundu see niivõrd lõbus. Ometigi tegin ma seda korduvalt, ma võitsin ja kaotasin. Ma jõudsin kõige kõrgemale tasemele, vajutasin nuppu, mis kõik mu progressi ära nullis, ning alustasin taaskord otsast peale. Seda tegin ma seitse korda. Seitse! Ma isegi ei taha mõelda sellele ajale, mis tolle mängu peale kulus, ning kõikidele teistele mängudele, mis mu riiulis oma aega ootavad ning mida ma selle mitmekordse progressiredelil ronimise asemel oleksin võinud mängida. Ghosts oli kahjuks (või õnneks) niivõrd masendavalt mannetu, et peale paarinädalast mängimist jätsin üritamise pooleli ning võtsin mänguplaadi vaid vahel harva karbist välja.

Tulles tagasi esimeses lõigus väljaöeldud tõdemuse juurde – mina olen osa probleemist. Probleem seisneb selles, et vaatamata eelmise aasta väiksemat sorti vääratusele, on Call of Duty jätkuvalt tipus ja jätkuvalt elujõuline. Olgugi, et teised uued ja vanad tulijad üritavad kõigest väest seda esikohta endale napsata, on ilmselge, kes selle liivakasti kuningas on. Tema ise on ka sellest teadlik ning seetõttu ta ei üritagi ennast parandada; ta annab vahel harva lootust, et nüüd muutuvad asjad paremuse poole, ent peatselt vajub tagasi rööbastele, mille peal ta juba aastaid sõitnud on. Selles aga pole meil mitte kedagi süüdistada. Mitte kedagi, peale iseenda. Meie oleme selles süüdi, MINA olen selles süüdi. Mina, kes ma olen kõik need mängud ostnud. Mina, kes ma olen tunde ja tunde nende mängude alla pannud. Mina, kes aina rohkem ja rohkem pettudes, aina rohkem ja rohkem endale valetades, olen jätkuvalt sama reha otsa astunud.

Kõige kurvem on aga see, et me teeme seda taas. See on paratamatus. Me oleme nõiaringis. Ma näen seda reha enda tee peal lebamas, ent ma ei peatu, ega astu kõrvale, sest kurat! Need robo-rüüd näevad ju tegelikult üsna lõbusad välja! Võibolla on nüüd asjad lõpuks ometi teistmoodi?

Call of Duty: Advanced Warfare jõuab meieni selle aasta novembrikuu neljandal päeval. See reha jõuab mulle aina lähemale. Aga äkki seekord ei tee sellele peale astumine haiget…?