Rõõm lihtsatest asjadest

Ma usun, et iga Level1 lugeja on vähemalt korra tundnud pikka viha ja frustratsiooni mõne videomängu vastu, mille puhul peavad alla vanduma nii meie oskused, mõistus kui ka sõrmede liigutamiskiirus. Mida rohkem mäng meile meeldib, seda suuremaks muutuvad negatiivsed emotsioonid.

Kui tihti oleme löönud käega ning võtnud ette hoopis uue videomängu või läinud tegelema oma igapäevaste toimingutega? Tihtipeale on see üks mäng jäänud meid painama, mistõttu pöördume ikka mõne aja möödudes tagasi vana armastan-vihkan suhte juurde lootuses, et aeg on teinud meist parema inimese ja mänguri. Oleme otsinud üles vana mängusalvestuse, tuletanud paaril katsel meelde ununenud mängumehaanika ning kontrollskeemi, ja asunud uuesti nii ennast kui ka mängu ületama. Ja siis see juhtub – pärast paari katsetust oleme kõik varasemad takistused ületanud! Me saime sellega hakkama! Meid on vallutanud võidujoovastus ja rõõmupisarad ning tunneme just siis end kõikvõimsatena, parimatena. Selliste hetkede nimel mängimegi videomänge!

Ma ei pea end vanaks, kuid siis, kui ma hakkasin mänge mängima, olid nii maailm kui ka mängud ise teistsugused. Mul ei olnud kõikepäästvat Internetti, mille abil otsida nippe ja trikke, et läbida minu virtuaalteekonnale ette sattunud takistus. Veel vähem sain ma alla laadida minust parema mänguri mängusalvestust. Kui nüüd mõtlema hakata, siis ka mänge ise oli tunduvalt vähem. Mu Nintendo Entertainment System mängukonsooli kaunistasid vaid kolm halli mängukassetti ning nende vahendusel ma oma rohket vaba aega mööda saatsingi. Õppimine toimus katse-eksitus meetodil, kus iga viga tähendas millegi uue teadasaamist. Nüüd aga ei saa vigu enam teha, sest pole ei vaba aega ega ka väikest mänguvalikut.

Aastas paar korda satub mu ette kõigest hoolimata videomäng, mis köidab oma kirjeldamatu olekuga. Ma ei hooli sellest, et mäng on raske, väga raske või isegi selline, mis peale igat kaotust saadab mu täiesti algusesse tagasi. Ma pigistan hambad kokku ning proovin edasi, motivaatoriks austus nii mängu enda kui ka petliku teadmise vastu, et ma oskan videomänge mängida. Ma proovin nii kaua, kuni mu käte vahel on purunenud mängupult. Kas ma saan sellega hakkama või ma ei räägi sellest mängust enam kunagi mitte kellelegi. Ma ei saa ju olla nõrgem kui üks hunnik koodiridu.

Neid mänge, millega saab end proovile panna, on vähe. Veel vähem neid, millega tahaks end proovile panna. Tihtilugu hakkavad ka kõige enim kiidetud mängud end kordama. Neid mängides tunnen, et olen seda juba korduvalt varem kogenud, sama teed mööda jooksnud ning samu kolle tapnud. Mind ei peta see, kui mängutegijad nimetavad antud mängu aasta suurteoseks või kui mänguajakirjanikud kiidavad seda taevani. Kui käsi ei tõuse vabal hetkel pooleliolevat mängu edasi mängima, olen ma kas vanaks jäänud või pole tegemist piisavalt hea mänguga.

Nii ma jõuangi selle kirjatüki kirjutamise tegeliku põhjuse juurde. Ma läbisin edukalt mängus OlliOlli mind pikalt vaevanud leveli. Jah, just selle viimase sõjaväebaasi, kus tuli lumememmede ja väga väikeste platvormide vahel hüpata. Ma ei ole selles tasemes saanud kätte kõiki tähekesi, kuid see ei olegi minu eesmärk. Ma läbisin selle leveli peale enam kui kuu aega kestnud üritamisi. Ma ületasin nii ennast kui ka oma sõpra, kes on koos minuga ilmselt ainus sellest mängust teadlik mängur. Ma suutsin olla parem ka neist mänguarvustajatest, kes on kirjeldanud, kuidas ka nende jõud sellest samast tasemest üle ei käinud. Eelkõige aga suutsin endale tõestada, et see on tehtav. Ma ei kuulanud enam minu minevikuversiooni juttu, mis sisendas mulle, et ma ei saa sellega hakkama. Ma sain ja olen nüüd õnnelik!

Miks ei ole elus nii nagu on videomängus?