Level1 lemmikud indie-mängud

Mis seostub meile esimesena, kui kuuleme sõnapaari indie-mäng? Odav? Lihtne? Kole? Pikselgraafika ning kahemõõtmeline platvormidel hüppamine? Miski, millega keegi väga oma piiratud vaba aega siduda ei raatsi?

Kuigi need väikesed mängud võivad oma suurte žanrikaaslaste kõrval tunduda väga tagasihoidlikud, on selles kirjus indie-maailmas ka pärle, millest kuidagi ei tohiks mööda vaadata. Level1 järjekordses ühispostituses kirjutavad leveldajad oma lemmikutest, mis ei ole lasknud neil öösiti magada ning on siiani suuremal või vähemal määral muutnud nende suhtumist kõikidesse mängudesse, mida peale seda või enne mängitud on.

Kristi Ramot – Don’t Starve

Mina nimetan oma lemmik indie-mänguks Klei Entertainment stuudios valminud mängu Don’t Starve. See on lihtsa ideega seiklusmäng, mille teeb eriliseks haruldane tähelepanelikkus absoluutselt iga detaili suhtes ning lihtsalt võimatu on mitte armuda selle Tim Burtonist inspireeritud visuaalidesse. Omamoodi nauditav on pidevalt surma saada, kõigist meisterdatud vidinatest ilma jääda ja uuesti alustada. Aga kõige enam meeldib mulle Don’t Starve’i leidlik muinasjutuline maailm ja veidrad tegelased, kes meenutavad mulle, et kõike ei pea nii tõsiselt võtma. See on lihtne ja lõbus.

Kersti Kikerpuu – The Cat Lady

Sukeldun indie-mängude maastikusse, mis koosneb hulgaliselt teostest, mida ma hoomata ei suuda. Ära tule minu peale viltu vaatama, sa hardcore gamer. Ka sina ei suuda seda! On lihtsaid indie-mänge, on ka raskema sisu ning suurema mängitavusega indie-mänge ja on ka lihtsaid point-and-click indie-mänge. Kuidas ma peaksin siit supikausi seest (mitte et ma harrastaks supi sisse sukeldumist) leidma ühe hea komponendi? Jätan välja ratsionaalsuse ning hindan seekord üheks parimaks – mitte et neid rohkem poleks – indie-mänguks The Cat Lady. Miks? Sest see on hea, sügav, melanhoolne, tõeline ja visionaarne. Olen alati hinnanud seda, kui keegi suudab siduda kultuuri temaatikaga tabuteema, nagu selleks on endiselt depressioon, ehkki enamik inimesi seda põevad. Ma loodan, et ei pea end põhjendama, miks videomängud kultuuri alla liigitada ning loodan ka, et saate sellest aru. Hea on näha, et seal, kus ühiskond veel silmi kinni pigistab, loovad julgemad meie seast samal teemal mänge, filme, kirjandeid, romaane ja teisi teoseid.

Keijo Kangur – Dear Esther

Enamik tänapäeva videomängunduse suurteostest on üdini ootuspärased ning võtavad minimaalselt riske. Selliseid mänge, olgu nende graafika nii hea kui tahes, olen juba niivõrd palju varasemalt mänginud, et need suudavad mind vaid haigutama panna. Kahemõõtmelised platvormerid, mis on indie-maailmas valdavad, ei paku minu arvates seevastu üldjuhul piisavalt visuaalset realismi, et nendesse korralikult sisse saaks elada, olgu need mängumehaanika ja sisu poolest nii unikaalsed kui tahes. Dear Esther võtab antud juhul parima mõlemast maailmast – erakordne ning ülirealistlik graafika koos indie-mängudele omase unikaalsuse ning omapäraga. Tegemist on ühe literaarseima ja kvaliteetseima – seda igas mõttes – mänguga, mida olen mänginud. See heidab kõrvale kulunud mängumehaanika, et keskenduda hoopis sügava, poeetilise ja mitmetähendusliku narratiivi loomisele. Paljud mängurid on leidnud, et Dear Esther pole oma minimalistliku mängumehaanika tõttu isegi „tõeline” mäng. Nüüd, ehkki ma sellega otseselt ei nõustu, pean ma samas tõdema, et öelda Dear Esther’i kohta vaid mäng on samuti solvav, kuna tegemist on millegi palju enamaga; Dear Esther on kunstiteos – miski, milleni vähesed mängud pürgivad (ehkki võiksid) ja veel vähesemad saavutavad.

Ra Ragnar Novod – Gone Home

Mis saaks olla veel indielikum kui noorte naiste vaheline tärkav keelatud armastus, 90-ndate tüdrukute rokkmuusika ja kaugele ulatuv draama ühe perekonna probleemidest? Võiks arvata, et räägin mõnest tavalisest indie-filmist, kuid tegelikult hoopis erakordsest videomängust. Kui keegi oleks mulle varem maininud sõnapaari „indie-mäng”, siis oleksin arvanud, et ta peab silmas kindlasti midagi sellist, mis on ülaltvaates või kahemõõtmeline ning koosneb platvormidest. Eelmisel aastal sattus minu ette mäng, mis muutis seda arvamust. Gone Home on täis õudust, puslesid ja ootamatuid vastaseid, kuigi see ütleb mängu kohta umbes sama palju kui tõdemus, et tegu on „first person story” mänguga. Gone Home on nagu tõsine indie-film, mis sattus olema videomängu formaadis ja esimese isiku vaates. Üllatus, üllatus – isegi ludonarratiiv ja mängudele omane mehaanika sobisid.

Henryk Johan Novod – Limbo

Must-valge tühisus, luupainajalik atmosfäär, vaenulik keskkond ja halastamatu iseloomuga mõstatused – need on põhilised märksõnad iseloomustamaks 2010. aastal ilmavalgust näinud Taani pisistuudio Playdead esimest mängu Limbo. Isegi tuttavliku platvormerina suudab Limbo pakkuda sügavalt häirivat psühhedeelset lugu ning visuaale ja maailma, mis ajavad kananaha ihule ja silmad veetlevast hirmust suureks. Tüüpilisele kahemõõtmelisele platvormerile omane mängumehaanika muutub iga surmava ja häiriva mõstatuse lahendamise järel aina keerulisemaks ja frustreerivamaks, kuid selles peitubki kogu võlu. Limbo peategelaseks on ju väike poiss, kes ärkab maailmas, mis aeglaselt pimedast metsast post-apokalüptiliseks industriaallinnakuks muutub ning mida täidavad hääletud õudused. Need krigisevad, ligased ja tuhmid helid tungisid sügavale minusse ja olgugi, et ma ei ole Limbo’t juba ammu uuesti mänginud, on Playdeadi hoomamatu ja hääletu õuduslugu mulle alatiseks ajusoppidesse naelutatud.

Martin Liivand – Gone Home

Üks kõige meeldejäävamaid indie-mänge, millega olen viimasel ajal kokku puutunud, on The Fullbright Company poolt loodud Gone Home. Välismaalt õppimast naasva noore naise avastusretk läbi oma tühja maja on nauditavaks tehtud mitmete erinevate oskuslikult paigutatud infokildudega, mis avavad mängijale aegamööda peategelase ja tema perekonna elu ning suhted. Mulle sümpatiseeris kõige enam just Gone Home’i inimlikkus – ei mingeid pimedas keldris luusivaid hirmuäratavaid koletisi, ei mingeid mõõku ega püstoleid. Mängija kogeb vaid ühe naise rännakut läbi oma lapsepõlvekodu ja mälestuste. Minu jaoks teeb selle mängu eriliseks klassikaliste mänguelementide puudumine ning väga isikliku loo rääkimine, millega paljudel mängijatel on kindlasti võimalik suuremal või vähemal määral samastuda. Meist paljudes on olemas salajane ja keelatud soov piiluda teiste inimeste eludesse ning Gone Home pakub selleks fantastilise – ja lubatud – võimaluse.

Andri Allas – Thomas Was Alone

Thomas Was Alone on mängumaailma Malevitši „Must Ruut”. See on mäng, mis on ideeliselt ja visuaalselt nii lihtne, et lausa peab hakkama elama täiesti iseseisvat elu. Kahemõõtmeline pikselgraafikas platvormidel hüppamine ei ole ju mitte midagi uut, isegi nende omavahel sidumine ja koos presenteerimine ei pane enam kedagi kõrvu kikitama ega silmavaadet teravdama. Pigem vastupidi. Kui aga lisada neile lugu, võib muutuda kõik. Ma valetaksin, kui ütleksin, et ei tundnud ära iseennast üksikus Thomases, kes ei tahtnud enam üksi olla. Või Chrisis, kes ei osanud kõrgele hüpata. Või Claire’s, kes oli teistest veidi suurem. Või Laura’s… või kõigis teistes nelinurksetes tegelastes, kellega meil on võimalik tutvuda selles suurepärases teoses nimega Thomas Was Alone. Ja ma valetaksin, kui ütleksin, et ei poetanud kordagi seda mängu mängides pisarat. Nende nelinurksete tegelaste pärast? Ma ju ütlesin, et ei töinanud!

Kui sa tunned, et oleme ülekohtuselt jätnud mainimata mõne indie-teose, anna sellest julgelt kommentaarides märku. Kui aga pead end kellekski, kes arvab, et parim indie-mäng on siiani tegemata ning usud, et just sina oled kõrgemate jõudude poolt määratud seda looma, tule IGDA Gamejamile ning tee oma unistuste indie-mäng!