The Long Dark – Ellujäämine või elus olemine?

Üksik majake keset avarat platsi, ümbritsetud kuuskedega kaetud kõrgendikest. Isegi korstnast on veel toss taeva poole liuglemas. Kas seal elab keegi ning kas see keegi on ikka veel kodus? Kui mul endal ei ole midagi, mis aitaks karmis talves ellu jääda, siis kas mul on õigus selle inimese kodu paljaks röövida? Äkki teen endale siia hoopis alalise peatuspaiga ja kui omanik peaks välja ilmuma, võin talle enda olukorda selgitada, lootes, et ta mind maha ei löö või minema ei aja.

Kuna hetkel on tegu kõigest The Long Dark’i varajase versiooniga, kus mängitavaks alaks on üksainus kaart ja kogu lugu seisneb mängija võimekuses elus püsida, siis võib julgelt järeldada, et kellele iganes see hubane majake ka ei kuulu, ta ei ilmu välja niikuinii, sest antud seisus ei ole mäng sellisena loodud. Siiski meeldib mulle teisiti mõelda.

Vaatamata hubasele majakesele, rohkele toidule ja soojale voodile õnnestus mul ikka süüa roiskunud liha ning hommikuks olin ma juba teispoolsuse lävel vandumas, et nii rumalalt käitusin. Tervelt kolmepäevane edukas tsükkel elus püsimise rindel – pingeline, täpne ja tähelepanu nõudev strateegiline ellujäämine ning katsed avastada kaunilt maalitud talvise looduse saladusi ja vaadelda selle meelitavat ilu.

Vägagi tõenäoline on ka see, et täismängus, kus põhiliseks kütkestavaks elemendiks on kindlasti ka loopõhine sündmustik, pakutakse vägagi varieeruvaid võimalusi, kuidas käituda teiste samas karges looduses elus püsivate inimestega. Hetkel on küll üsna raske rääkida, milline võiks olla täismängu laiahaardelisuse aste. Kas mängijad kohtuvad teiste inimestega ning kas on võimalik nendega suhelda või vajadusel võidelda ka kõige väiksema, aga siiski tarviliku ravimi pärast?

Praeguses versioonis võib sattuda peale näiteks töölaudadele, kus leitud tööriistade ja materjalide abil on võimalik meisterdada endale eluks hädavajalikke vahendeid. See funktsioon on hetkel küll kinni, aga võib ainult ette kujutada kuivõrd põnev oleks näiteks nelja või viie järjestikulise ellujäämispäeva ajal endale selliseid vahendeid meisterdada, ilma milleta poleks võimalik selles kaunis kuid surmavas talvises metsas elus püsida.

Teine katse pikemalt kui ainult kolm päeva elus püsida päädis kõigest nelja päevaga, aga sõltumata sellest, et pealtnäha ei ole ühe päeva võrra elus püsimine sugugi eriline saavutus, andis see mulle kui mängu mehaanika ja reeglitega harjunud mängijale võimaluse tegutseda kiirelt ja efektiivselt. See tagas mulle soojad ulualused, rohkelt toitu ja vett ning ka arenevat tähelepanu juba kaugelt märgata aeglaselt jalutavat musta täppi, mis minuga kokku puutudes võtaks näljase ja raevuka hundi kuju. Kui harjuda kõigega, mida mäng sunnib elus püsimiseks teha, muutub kogu keskkond märgatavalt avaramaks ning pärast rammusat hommikusööki on võimalik luurata mööda lumiseid metsi, jäätunud järvesid ja jõgesid, mägesid, mahajäetud majakesi ja ühte nukralt kaduvat raudteed. Seda kõike ainult selleks, et rahuldada uudishimu antud maailma suuruse kohta.

Hetkeseisuga olen enda arvates enamikest piirkondadest läbi jalutanud, aga ma olen veendunud, et mul on jäänud nii mõnigi koht märkamata. See ongi avatud maailmaga ellujäämismängude võlu – ma pean alati olema valmis nõrgestavaks näljaks, külmaks, väsimuseks ja januks. See loob distsipliini ning ei muuda ellujäämisõudust lihtlabaseks sõnakõlksuks. Mitte miski ei ole lihtne. Isegi nii tavaline tegevus nagu väikselt kõrgendikult liiga kiiresti laskumine võib päädida välja väänatud pahkluuga.

Kui samal hetkel puuduvad taskust ka ravimid, siis võib kindel olla, et tänu aeglasele ja valulikule kõnnakule saabub enne kodusooja jõudmist öö, mille varjudes luuravad hundid. Et olukord veel hullemaks teha, on The Long Dark’i ööd kohutavalt pimedad. Metsa all uitades ei näe praktiliselt midagi, aga olles oma väljaveninud liigesega mõnel kõrgendikul, võib pidada ennast õnnelikuks, sest vähemalt saab enne surnuks külmumist või nälga suremist nautida, kuidas kõrgetel lumistel kuuselatvadel ja mägedel tähtede ja virmaliste kuma peegeldub. See on vaatepilt, mida tahaks nautida veel ja veel.

Valguse ja varjude, öö ja päeva, hommiku ja õhtu ning ilmastiku dünaamiline vaheldumine pakuvad ehmatavalt värskendavat vaheldusrikkust. See tähendab ka muidugi seda, et kuna mängija valduses hetkel kaarti pole, siis igasugune ilmastiku muutus ning öö ja päeva vaheldumine võivad kaasa tuua kiire orientatsioonitaju kadumise ja ajutise peataoleku. Aga pole muret, sest sõltumata võimalusele taaskord lumisel nõlval surra, saavad mängijad nautida kaunikõlalist melanhoolset muusikat ja mängu lummavat visuaaliat.

Kõige viimane avastus, millele ma lihtsalt kogemata peale sattusin, oli künkanõlval asetsev luuk, mis viis mind toidust ja veest pungil punkrisse. Taaskord tundsin, et võin omaenda ellujäämisihaga tekitada täiesti süütule kõrvalseisjale määramatut kahju, kui ma kogu tema söögi ja vee endale võtan. Mulle aga tundus, et seal punkris polnud juba ammu keegi käinud. Arvan, et sealne elanik lamab samas lähedal elutult metsa all. Eks minagi ühinen temaga varsti. Enne tahaksin ainult teada kas minus on piisavalt indu, et rohkem kui neli päeva elus püsida ja seda laia loodust veelgi lähemalt uurida.

The Long Dark on saadaval Steami Early Access kaudu.