Dreamfall Chapters Book One: Reborn

Ragnar Tørnquisti uus hooandjate poolt rahastatud projekt Dreamfall Chapters on järg 2006. aasta mängule Dreamfall: The Longest Journey, mis omakorda oli järg klassikalisele 1999. aastal ilmunud seiklusmängule The Longest Journey. Tegemist on sisule keskenduva episoodilise mänguseeriaga, mis järgib kolme tegelase teekonda läbi kolme maailma ning näitab, kuidas nende tegemised ja saatused omavahel põimuvad.

Dreamfall Chapters leiab peamiselt aset, nagu ka seeria eelmised mängud, kahes paralleelses maailmas: Stark, küberpungilik ja düstoopiline kõrgtehnoloogiline visioon Maa tulevikust aastal 2220 ning Arcadia, mis on selle maagiline fantaasiapärane vastand. On ka kolmas maailm, milles peategelane Zoë Castillo end mängu alguses leiab: salapärane ja unenäoline Storytime, mis eksisteerib kusagil tõelisuse, unenägude ja surma vahepeal.

Dreamfall Chapters’i esimene osa leiab peamiselt aset Starkis, kus mängijal on võimalus Europolise linna Propasti vabalt avastada. Pärast katastroofilist „Langust” peale esimest The Longest Journey’t aastal 2209, on Starki ühiskond lagunemas. Miljardid inimesed on sõltuvuses unenäomasinatest, mis on kirgast unenägu (lucid dream) tekitav tehnoloogia, linnas leiab aset pidev võimuvõitlus erinevate poliitiliste parteide vahel ja fašistlik korda hoidev EYE vahistab aina rohkem ja rohkem inimesi.

Mängu alapealkiri „Chapters” viitab mängu temaatikale, mida Tørnquist kirjeldab kui „elu peatükke”. Episoodilise mänguseeria sisu leiab aset ligikaudu aasta vältel peategelaste eludes, alates kevadel ja lõppedes talvel. Nagu ka eelnevates mängudes, on narratiiv jaotatud kolmeteistkümneks peatükiks või siis viieks „raamatuks”, igaüks keskendub teatud eluetapile, nagu näiteks surm (või taassünd) esimeses osas.

Mäng algab kuid peale Dreamfall: The Longest Journey lõppu, kus Zoë Castillo unenäomasinate taga lasuva vandenõu paljastas, peale mida ta reedeti ja koomasse jäeti. Tema teadvus on vangis Storytime’is, kus ta inimestel õudusunenägudest põgeneda aitab. Saades lõpuks aru selle tulutusest, suudab ta ennast koomast üles äratada, kuid kaotab kõik mälestused, mis tal olid peale seda, kui ta esimest korda unenäomasina prototüüpi kasutas.

 

Võõrandunud oma isast, kolib ta Europolisesse, et alustada uut elu, taaselustades oma suhet varasematest seeria mängudest tuttava ajakirjaniku Reza Temiziga ning töötades vabatahtliku poliitilise aktivistina. Püüdes oma mälestusi taastada, käib ta ka terapeudi juures.

Fantaasiamaailmas Arcadias ootab samaaegselt riigireetmise eest vangistatud endine Azadi eliitsõdur Kian Alvane oma hukkamist. Enne selle täideviimist päästetakse ta aga vanglast vastupanujõu poolt, mis soovib ta värvata võitlema Arcadias võimule tulnud Azadi vastu.

Mängus olev megalinn Europolis on versioon Euroopast, mis on Tørnquisti väitel „Euroopa, mis on lõpuks maksnud hinda sadu aastaid väldanud imperialismi ja reaktsioonilise poliitika, raiskava kulutamise ja industrialiseerimise eest.” Nii nagu ka seeria eelmises mängus, on Dreamfall Chapters’is poliitiline element. Mängus on isegi marksistlik poliitiline partei, kelle sekka kuulub ka Nela, üks mängu värvikatest kõrvaltegelastest. Koguni tema hot-dogi müügiputka nimi on Karl (Marx).

Veel üks meeldejääv tegelane on kuritegelik roboteid parandav Mira, kelle heaks Zoë töötab. Nii Nelale kui ka Mirale meeldib ropendada. Väga palju. Mängus võib kohata ka, teatud valikuid tehes, Mirale kuuluvat robotit nimega Shitbot, kes, nagu Zoë ühes mängu ülesandes avastab, ei saa küll millegi muuga hakkama, kuid kellele meeldib keevitada. Väga palju.

Dreamfall Chapters keskendub väga tugevalt sisule ja dialoogile ning erinevalt selle eelkäijast pole mängus võitlus- ega hiilimistseene.

Mängus leidub mitmeid intrigeerivaid ja tähendusrikkaid valikud, mis sarnanevad süsteemi poolest The Walking Dead seeriale (kuid on ilma ajalimiidita) ja mõjutavad mängu kulgu, kandudes üle ka seeria järgmistesse osadesse, ehkki mänguseeria lõpp saab väidetavalt olema valikutest sõltumata kõigil samasugune.

Samuti on Reborn’is fantastiline dialoog; üks parimaid, mida viimasel ajal mängudes olen kogenud. See on intelligentne, humoorikas (kohati vulgaarne), täis iseärasusi ja omapärast karakteristikat ning on kuivast umbes sama kaugel kui ookean.

Book One: Reborn’i graafika ja visuaalne stiil on küll kaunis ja atmosfäärikas, kuid mängus leidub kahjuks suur hulk tõrkeid ja tehnilisi probleeme (ning seda kõike isegi peale kahte uuendust), mis kahjuks mängu süübimist märkimisväärselt raskendavad.
Tegemist on ülimalt halvasti optimiseeritud mänguga ning nii ulatuslikke vigu on pärast kaheksa aastat kestnud ooteperioodi raske andestada. Võib aga loota, et seeria järgmised episoodid on tehniliselt sujuvamad.

Lisaks selles leiduvatele maailmadele, on antud mäng seega lõhestunud ka mujalt – ühest küljest on see hästi kirjutatud, kaunis ja isikupärane; teisest küljest aga esineb selles kavalkaad tõrkeid ja tehnilisi probleeme, mis annavad oma parima, et elamust igal hetkel rikkuda. Kui aga viimastest kõrvale vaadata, on tegemist kahtlemata teemantiga, olgu viimane nii lihvimata kui tahes.

Seiklusmängude seas on palju rämpsu – eelkõige need seiklusmängud, mis abstraktsetele ja ebaloogilistele pusledele fokusseeruvad –, ent põhjus, miks mulle need juba põhimõtte poolest meeldima kipuvad, tuleneb asjaolust, et need keskenduvad rohkem sisule, tegelastele, dialoogile ja avastamisele, mis, selle asemel, et mu aju korduva ja kulunud mängumehaanikaga tuimestada, seda hoopis läbi intrigeerivate tegelaste ja huvitavate situatsioonide pigem stimuleerib.

Dreamfall Chapters Book One: Reborn on üks sellistest mängudest. See on hästi kirjutatud, omapäraste tegelaste ja huvitava ning hästi läbimõeldud maailmaga. Selle mängimine, seega, on hea viis ajutiselt meie monotoonsest maailmast kusagile märkimisväärselt põnevamasse põgeneda ning, erinevalt enamikest mängudest, samaaegselt mitte tunda, et tegemist oleks järjekordse vaimuvaese ajaraiskamisega.