The Old City: Leviathan – iseenda ja oma vabaduse otsinguil

The Old City: Leviathan kuulub raskesti hoomatavate, ent ambitsioonikate, rahulikult kulgevate esimese vaate eksperimentaalmängude hulka, mille hetke kõige parimad näited The Chinese Roomi Dear Esther ja The Astronautsi The Vanishing of Ethan Carter on ka minu isiklikud lemmikud. Esimese vaate eksperimentaalmängud jagunevadki põhimõtteliselt narratiivi- ja atmosfääripõhisteks sügavalt filosoofilisteks ja psühholoogilisteks kogemusteks, mis oma olemuselt on tihti abstraktsed, sürreaalsed või poeetilised nägemused väga erinevatel teemadel: elu ja surm, lein ja kahetsus, identiteet ja eksistents. Samuti on olulisel kohal ka perekond ja inimsuhted, mida rakendati edukalt Fullbright Company debüütmängus Gone Home ning lugude jutustamise tasandid ja nende analüüsimine, mida igati loovalt ja humoorikalt käsitleti Valve’i Source mootoril loodud mängus The Stanley Parable.

The Old City: Leviathan on ühteaegu nii sisuliselt rikast kui ka rasket ja meeleolukat atmosfääri kuduv filosoofiline, psühholoogiline ja eelkõige just sürreaalne rännak inimese sisemaailma hämaramatesse nurkadesse. The Old City on nägemus düstoopiast, inimkonna hukust, identiteedikriisist, ühiskonna lagunemisest, ideaalide tõusust ja langusest ning individuaalsest vabadusest, mida on raske nii enda kui ka teiste jaoks defineerida. Mängu põhiliseks ja vahest ka kõige olulisemaks teemaks on identiteedikriis rangelt ettemääratud rollidega ühiskonnas, kus isiklik vabadus on raskesti mõistetav ja veelgi keerulisemalt omandatav.

The Old City: Leviathani lagunev düstoopia koosneb kolmest juhtivast religioossest jõustruktuurist, mis määravad oma liikmetele kindlad rollid, mida eirata ei tohi. Mängu peategelane kuulub põhjakihti, mis koosneb suursuguse linna all labürintlikku kanalisatsioonivõrgustikku ülal pidavast isikliku vabaduse ja tahteta rahvast. Mängija astubki identiteedikriisis vaevleva ja hulluse piirimail eksleva tegelase rolli ning üheskoos kummalise ja kõheda olevusega, kes on end peitnud sügavale peategelase sisemusse, asutakse teekonnale, et pääseda ihaldatud linna ja leida vastuseid küsimustele, mis peategelases tormlevad.

Jutustamaks lugu identiteedikriisist ja eksistentsialistlikust lagunemisest, pakub The Old City meile pessimistliku ja kõhedat tõlgendust Piiblist tuntud loost „Joona ja suur kala“. Mängus pakutavas tõlgenduses on aga raske aru saada kas Joona on kala kõhus või on kala Joona kõhus. Sellises riukalikus ümbertöötluses tutvumegi peategelase Jonahi ja temas peituva häälega, kes peidab end Leviathani nime all. Seega ongi The Old City peategelane nii armastavas kui ka vihkavas suhtes oma sisemise häälega, mis peategelase teekonda pilkab ja toetab.

The Old City loos, stiilis ja disainis kumavad läbi Irrational Gamesi kultusliku Bioshocki veealuse düstoopia Rapture’i tumenenud ideaalid ja selle hullunud teenrid, kes on valmis kõigeks, et kunagi edukalt funktsioneeritud ideoloogiast kinni hoida või vormida selle varemetest midagi uut ja veelgi jõulisemat. The Old City düstoopias ekseldes ei pea aga selle hullunud elanikega võitlema, vaid tunnetama maailma hüljatust, morbiidsust ja dekadentsi, mis kõikjalt vastu kajab. Mängu kõhedas, lummavas ja kohati isegi lämmatavas atmosfääris torkab nii silma kui ka kõrva seletamatu õõvatunne, mis saadab mängijat iga nurga peal, kuid mitte kunagi end siiski täies hiilguses ei ilmuta. Tunnetuslikuks see jääbki, kuniks sellele annavad kuju viirastuslikud ilmutised, mille märkamine on ühteaegu nii kaunis kui ka kohutav elamus.

The Old City pakub tavapärase mängumehaanika asemel kaunist ja mitmetähendusliku teekonda, mida peab igal juhul avatud meelega kogema, sest vastasel juhul võib The Old City või üleüldse teiste samalaadsete mängude puhul häirida mängumehaanika elementaarsete osade peaaegu et totaalne puudumine. Mängija võimuses on liikuda ja lugeda, kuulata ja tunnetada ning seda kõike tuleks teha aeglaselt ja tähelepanelikult. Maailma ja peategelase lahkamine toimub eelkõige krüptiliste tekstide, märkide ja sümbolite kaudu ning kõik see on osa ühtsest tervikust.

Tervik on küll abstraktne ja üldiselt üsna kõva pähkel, millest läbi hammustada, aga mida tähelepanelikumalt ja kannatlikumalt mängu kulminatsiooni suunas ekselda, seda arusaadavamaks (kuid kindlasti mitte loogilisemaks) kõik mängija jaoks muutub. Mängu lugu, peategelane ja maailm ei olegi mõeldud üheks lihtsaks ja loogiliseks teekonnaks küsimustest vastusteni. The Old City on eelkõige siiski allegooria, mis on paigutatud hääbuva düstoopia kodaniku lagunevasse mõistusesse. Eelnimetatud allegooria on väga mitmeti mõistetav ning seega pakub The Old City igale mängijale omaette isiklikku elamust.

The Old City on filosoofiline ja psühholoogiline, poeetiline ja lõppude lõpuks isegi positiivne nägemus sisemisest tormist, mis on vaigistanud nii inimese, kelle sees torm möllab, kui ka maailma, milles see inimene eksisteerib.

Probleem on aga selles, et nii peategelase psüühiline seisund kui ka maailm tema ümber on katki ning kõik, mida ta näeb ja kuuleb, ei pruugi tõele vastata. Seega olemegi astunud katkise karakteri rolli, kes püüab end tervendada, endast aru saada ja näha tõde, mida ta tegelikult veel näha ei suuda. Mängu viimastel pooltundidel kõlab korduvalt peategelase meeleheitlik appikarje „I just want to sail!“ ning see lause avabki tegelikult kogu mängu peateema ja mõtte.

The Old City on arvatavasti üks kummastavaim eskapismi vorme, mis oma olemuselt on pigem hoopistükis anti-eskapism, sest sunnib mängijat endasse vaatama ja nii mõnegi karmi tõega silmitsi seisma. Enamik vaiksed ja rahulikud narratiivi-ja atmosfääripõhised eksperimentaalmängud keskenduvad üksnes keskkonna ilu ja valu melanhoolsele imetlemisele või valusa ja hingepugeva loo jutustamisele. Viimased pakuvad pea alati teravalt emotsionaalset ja kurblikku lugu, mis annab mängijale võimaluse põgeneda kaugele eemale oma igapäevasest elust, olgugi, et kogetu võib jääda kaugeks ja tundmatuks. The Old City asub kuskil nende kahe suuna vahelisel alal, sulatades kokku põneva ja intrigeeriva fantaasiareaalsuse, keskkonna hunnitu ilu ning eksistentsialistliku filosoofia, mis kannustab mängu peategelast ja kogu maailma, mis tema ümber on hävimas. The Old City: Leviathan on mõnes mõttes väga keeruline mäng, kuid seda mitte raskepärase mängumehaanika, vaid sürreaalse loo ja maailma mõistmisele kuluva ajutöö tõttu.