Game of Thrones: Episode Two – The Lost Lords

Telltale’i Game of Thrones jätkub veebruari esimestel päevadel ilmunud teise osaga, mis kannab alapealkirja The Lost Lords. Tegevus jätkub vahetult pärast avaepisoodi Iron From Ice lõppu ning järgib Forresteride aadlipere käekäiku neid äkitselt tabanud keerukas poliitilises olukorras. Harjumuspäraselt pakub mäng Telltale’ile ja „Troonide mängule“ omaselt mitmeid keerukaid otsuseid ja hulganisti intriige.

Kadunud Isandad asetavad mängija kätele nelja erineva tegelase elukäigu. Uue karakterina astub rambivalgusesse Forresteride perekonna kadunud poeg Asher, kes teenib Yunkais Daenerys Targaryeni armees palgasõdurina. Asher on karismaatiline elunautija ning mehe sõprus tema karmi kaaslanna Bekshaga saab tõenäoliselt tulevastes episoodides olulist rolli mängima. Gared Tuttle, ebaõiglaselt eksiili saadetud noor talupoiss, saabub Müürile, et alustada oma teenistust Öise Vahtkonna liikmena. Mira Forrester teenib jätkuvalt tulevase kuninganna kammerneitsina ning see paigutab ta otse kõige intensiivsema poliitilise võimuvõitluse keskmesse. Lisaks neile saavad mängijad kontrollida ka neljandat tegelast, kelle kohta rohkem ütlemine tähendaks aga mänguelamuse rikkumist.

The Lost Lords’is hakkab Game of Thrones astuma küll kiiremat sammu, kuid sarnaselt esimese episoodiga on jätkuvalt siiski tegu sissejuhatava süžeeliiniga. Toimuvad üksikud märkimisväärsemad arengud, kuid rõhk on siiski asetatud uute tegelaste ja asukohtade tutvustamisele ning loo suunamisele olulisemate raskuspunktide suunas. Näiteks saab siin tuua Asher Forresteri ja Gared Tuttle’i lood, mis pigem annavad aimu tulevikust kui tungivad julgelt avastamata aladele. Arvestades Iron From Ice’i šokeerivat finaali, on see mõnevõrra üllatav, kuna olin selle põhjal eeldanud, et lugu liigub teises episoodis edasi reipamal sammul. Teisalt on tegu loogilise valikuga – „Troonide mängu“ maailm on mitmekülgne ning selle tegelased arvukad ja omanäolised. Seetõttu on julgustav näha, et Telltale oskab loo tempot ohjes hoida ning ei kiirusta mängijaid igal sammul millegi drastilisega rabama.

Olenemata sellest on The Lost Lords hästi kirjutatud ning pakub jätkuvalt mitmeid keerukaid dilemmasid, mille ees vastamiseks antud lühikese aja jooksul pead murda. Minu jaoks oli kõige huvitavam Mira Forresteriga veedetud aeg, kuna tema ebakindel positsioon Game of Thrones’i fiktiivse maailma võimuladviku vahetus läheduses loob tunde, et sõnade valimine on tõepoolest väga oluline ning iga hooletu samm võib saada saatuslikus nii talle kui tema perekonnale. Just sellistel momentidel suudab Telltale’i narratiivikeskne mängumehaanika kõige enam särada. Mira satub episoodi jooksul mitmesse huvitavasse olukorda ning tema käekäigule on nauditav kaasa elada. The Lost Lords suutis minu huvi Game of Thrones’i vastu hoida ning lõputiitrite ajal mõtlesin juba Forresteride perekonna järgmistest käikudest neid tabanud värskete raskuste valguses. Kuigi narratiivi tasandil jätkatakse vundamendi ladumisega, on tegemist nauditava looga, mis paneb lootusrikkalt tulevikku vaatama.

Kadunud Isandad toovad endaga kaasa Iron From Ice’ist suuremal määral võitlusstseene. Tegu on kahe teraga mõõgaga, kuna Telltale’i kiiretel õigeaegsetel nupuvajutustel põhinev võitlusmehaanika sobitub paremini näiteks nende The Walking Dead’i seeriasse, kus vastaseks on zombid, kuid kahe intelligentse inimese vaheline mõõgavõitlus tundub olevat märgatavalt puisem ja seeläbi võlts. Siin peitub ka põhjus, miks minu jaoks olid Mira Forresteri poliitilised võimumängud nauditavamad Asher Forresteri palgasõdurlusest. Tõsi, Game of Thrones ei pääse võitlusstseenidest ning kaamera oskuslik paigutamine aitab kindlasti kaasa selle probleemi mahendamisele. Lisaks sellele märkasin mõnda üksikut animatsioonilist viga. Paaril korral, kui ma vestluses endale meelepärase valiku tegin ja vastavat vastust tähistavale nupule vajutasin, liikus ekraanil olev tegelane väga äkilise jõnksatusega vastuse andmiseks vajalikku positsiooni, olenemata sellest, kuhu ta oli „ootamise“ ajal vaadanud või mis asendis olnud. See pärssis mõnel määral sisseelamist, kuid suures plaanis ei ole kindlasti tegu ületamatu probleemiga.

The Lost Lords jätkab Forresteride perekonna keeruka olukorra ülesehitamist ning ei tee seetõttu narratiivis väga suuri hüppeid. Tegu on proloogi jätkuga, vaikusega enne tormi, mis vältimatult peab peagi puhkema. Ootan kolmandat episoodi huviga, kuna ka Georg R. R. Martinil kulus aega tervelt kaks raamatut, et jõuda kolmandas osas šokeerivate arenguteni. Kadunud Isandaid pärsivad vähesel määral üksikud tehnilised viperused ning võitlusstseenides mängumehaanika iseärasusest tulenev liigne puisus, kuid üldiselt on siiski tegu õnnestunud jätkuga Iron From Ice’ile, mis tutvustab uusi huvitavaid tegelasi ning suudab säilitada mu huvi Game of Thrones’i mänguseeria vastu.