Silent Hillsi enneaegne hukkamine…

Silent Hilli hääbumine

Legendaarne ja kultuslik Jaapani õudusmängude seeria Silent Hill on juba mõnda aega olnud unustusse hääbumas. Antud olukorras on süüdi seeria viimased osad, mis ei ole enam mängusarja algusaegadele omast tõelist tunnetust tabanud. Selle asemel püüti pidevalt midagi uut teha, aga tulemuseks oli alatihti liigne keskendumine märulile ja otsekohesele õudusele, mis suures osas ei üllata mitte kedagi. Silent Hillile omasest ängistavast õhustikust, painajalikust salapärast ja robustsest mängumehaanikast oldi enamjaolt loobutud. Pärast seeria neljandat osa,  alapealkirjaga The Room, kandusid Silent Hilli järgnevate osade arendusõigused erinevate arendajate kätte, mille tulemuseks oli küllaltki ebatasane kvaliteet, mis kõigest matkis esinelikule omast stiili.

Viimaseks kõige kvaliteetsemaks sarja esindajaks võib mõningate mööndustega pidada neljandat osa Silent Hill 4: The Room, sest tegu oli tõesti mänguga, mis proovis teha midagi uut, samal ajal lähtudes seejuures seeriale omasest stiilist ja tunnetusest. Loomulikult ei saa väita, et seni põhiseeria viimased episoodid Homecoming ja Downpour ei vääriks Silent Hilli austajate aega ja tähelepanu, kuid neis puudub väga eriline närvikõditav atmosfäär, mis Silent Hilli niivõrd huvitavaks muutis.

Silent Hill on alati olnud krõbedalt psühholoogiline ja närvidega mänglev, visuaalselt rikkalik luupainaja, mis viskab mängija tuha- ja roostekihi raskuse all olevasse, uttu mattunud maailma, kus ainsaks kaitseks on kiired jalad, terav taip ja täpsed löögid. Muidugi peab tõdema, et Silent Hill on alati olnud mõistatuste- ja märulikeskne õudusmäng, aga need elemendid olid vähemalt seeria esimeses pooles põimitud põneva loo, huvitavate tegelaste ja kummalise õuduse intelligentsesse võrgustikku. Videomängukriitik Leigh Alexander on kirjutanud väga mõnusa, nostalgiahõngulise artikli sellest, mis tegi seeria esimesed osad niivõrd eriliseks.

Silent Hilli naasemine

P.T. (playable teaser) ilmus eelmisel aastal kui välk selgest taevast. Suur oli aga üllatus kui avastati, et tegu on hoopis mängitava treileriga uuele Silent Hilli mängule, pealkirjaga Silent Hills. Kui aus olla, siis võin rahuliku südamega tõdeda, et veelgi suuremat šokki pakkus hoopis teade, et uue mängu autoriteks on Metal Gear Solid sarja isa Hideo Kojima ja õudus- ja fantaasiafilmide poolest tuntud režissöör Guillermo del Toro („Pan`s Labyrinth“, „Hellboy I & II“, „Pacific Rim“). Kõige tipuks pidi Silent Hills valmima Kojima Productions mängumootoril Fox Engine, millel põhineb praktiliselt kogu Metal Geari seeria.

Kindlasti ka kõige suuremad Silent Hilli fännid ei suutnud täpselt aru saada, mis sorti mänguga on Silent Hillsi puhul tegemist. P.T. on üdini originaalse ideega õudusmäng, mis eemaldab pea kõik tuntud stambid, nagu „jookse-tulista-peida“ stiilis õudusmängude kulunud klišeed, asetades mängija keset maniakaalset keskkonda, mis on täidetud kõheda psühholoogilise pingega, kus igasuguse välise jõu asemel jälitab mängijat õudus, mis omandab iga mööduva hetkega aina õõvastavama kuju. Kõike seda saadab ääretult minimalistlik disain ja mehaanika, mis seisnebki ainult ühes L-kujulises koridoris liikumises, kus mängija peab lahendama aina ähmasemaks muutuvaid mõistatusi.

P.T on perfektne õrritaja, sest näitas väga oskuslikult, kuidas Kojima ja Del Toro kavatsesid Silent Hillsiga taasluua kogu seeriale omast kõhedustekitava atmosfääri ja eemaldada eelkõige viimastes osades raskeks taagaks muutunud verise ja relvarohke tapluse, mis ei ole kunagi olnud Silent Hilli seeriale omane. See on pigem uue ajastu märk, kui kõik õudusmängud kippusid keskenduma vaenlaste hävitamisele, mitte tõelise õudustunde loomisele. Silent Hillsist pidi saama mäng, mis tirib sarja juured maast välja ja näitab, milleks on uued tuuled  võimelised.

Silent Hillsi enneaegne surm

Paar nädalat tagasi saabus ametlik teade, et Silent Hills on katkestatud ja kõikide märkide järgi tundub Jaapani tipparendaja Hideo Kojima ja ühe suurima mänguarendaja-ja levitaja Konami senimaani väga edukas partnerlus täiesti rappa jooksnud olevat. Mis siis ometi juhtus? Kõik vastused peituvad loomulikult suletud uste taga. Meie võime ainult spekuleerida, mis võis aset leida Kojima ja Konami juhtkonna vahel. Võib kindel olla, et konflikti peamiseks teguriks on mängutööstuse rahalised raskused ja pidev vajadus laieneda väga populaarsetele mobiilsetele platvormidele, et oma tooteid aina lühemate perioodidega müüa igale viimsele kui potentsiaalsele kliendile. Konflikt aga mõjutas eelkõige Kojima ja Konami ühist last, Silent Hillsi, vägagi fataalselt ja see ongi peamine, millest me peaksime kinni haarama.

Kojima loodud P.T. on geniaalne. Millegi geniaalseks tembeldamine on loomulikult väga subjektiivne ja suhteline, kuid kui arvesse võtta Silent Hillsi väljakuulutamise metoodika ja P.T. pakutud enneolematult keeruline sissejuhatus legendaarse mänguseeria uuele episoodile, ei jää muud üle kui sügavalt austada Kojima suutlikust süüvida Silent Hilli mängude konteksti ja tulla lagedale millegi nii ootamatuga nagu P.T. See mäng on õnnistus kõigile neile, kes kasvasid üles keeruliste ja ähmaste õudusmängudega. See oli aeg, mil kõike pidi ise või sõprade abiga nuputama, sest tollal, kõigest 15 aastat tagasi, ei olnud internet kaugeltki nii ligipääsetav kui praegu. See on õnnistus, sest nostalgial on tänapäeva mängude hulgas väga suur roll ja kui fännidele pakutakse kunagisele Silent Hillile omast tunnetust ja sellest välja kasvanud täiesti uut hingamist, on ekstaatiline erutus loomulikult ainuvõimalik reaktsioon.

P.T. on aga niivõrd keeruliselt üles ehitatud, et sellise lühikese mängu läbi tegemiseks kulus tegelikult pikki nädalaid, olgugi, et mäng lahendati põhimõtteliselt samal päeval, mil see mängijatele avati, aga üldpildis võttis keskmistel mängijatel P.T. lahendamine aega rohkem, kui keegi oleks osanud arvata. Isegi tänase päevani mõeldakse välja hullumeelseid teooriaid selle mängu tegelikku tähendusest. See kõik annab tunnistust tohutust tööst ja andekusest, mis P.T. loomiseks kulutati. Võib ainult ette kujutada, milliseks oleks kujunenud Silent Hills. Aga seda ei pruugi me enam mitte kunagi teada saada.

Kuidas on aga võimalik, et niivõrd oodatud mängust nagu Silent Hills arendusest järsku loobutakse ja kultuslik arendaja Kojima on äkitselt ühe jalaga Konamist välja heidetud? Silent Hills on tegelikult ju kindel edu valem. Tegemist on küll väga riskantse ja ambitsioonika projektiga, aga sellised tuntud nimed nagu Kojima ning Del Toro ja Silent Hilli enda andunud fännid oleksid uue mängu edu niikuinii garanteerinud. Pigem tuleks otsida põhjuseid mängutööstuse majanduslikust küljest. Hideo Kojima on tuntud kui Metal Gear Solidi seeria looja ja juba sügisel ilmub selle sarja viies osa. Kojima ning tema stuudio käe all on iga Metal Gear Solidi episoodi arendamiseks läinud umbkaudu 4-5 aastat. See on ühe mängu arendamiseks väga pikk aeg. Seega tundub, et on väga loogiline järeldada just nimelt Konami tahtmatust arendada ainult Kojima väga ambitsioonikaid mänge, mis vaatamata oma populaarsusele ei pruugi ikka tuua nii palju raha sisse, kui tegelikkuses vaja oleks. Tundub, et on ka loogiline, et Kojima loominguline isiksus ei saanud enam läbi Konami kui tohutu korporatsiooni majandusliku huviga kiirendada ja laiendada mänguloome protsesse. Seega ongi pikaajaliste partnerite lahkulöömine üsnagi loogiline samm.

Loogiline ei ole küll Konami väga agressiivne ja jultunud käitumine. Hetkel tegeleb Konami aktiivselt Kojima, P.T. ja Silent Hillsi jälgede kustutamisega, justkui poleks sellist projekti kunagi olemas olnudki. Konami lubas oma ametlikus teates, et nad jätkavad Silent Hilli seeria arendamisega, kuid Silent Hills kui Kojima ja Del Toro ühine projekt on ja jääb surnuks. Ausalt öeldes ei mõju Silent Hilli jätkumine üldse väga paljulubavalt ja pärast kõike seda, mis Silent Hills’iga juhtus, ei pruugi seeria austajad enam Konamit üldse usaldada.

Silent Hills oli kindlamast kindel edu valem ja ometigi suri see projekt, enne kui see üldse  kuhugi jõudis. Kas tõesti on mängutööstuse tuntuimad tegijad rabelemas kasumi suurendamise nimel niivõrd hullult, et nende endi kultuslikumad arendajad ja projektid lihtsalt visatakse aknast välja? Jah, tundub, et see on väga loogiline järeldus. Lihtsam on arendusõigused anda edasi vähemtuntud ja vähemnõudlikele stuudiotele, et populaarne mäng lihtsamalt poelettidele saada.

Titaanide heitlused

Kojima ja Konami konfliktist lähtuvalt on igati aus ja mõistlik iseendalt küsida, et kas suursuguste mänguloojate ja tuntud levitajate-arendajate konfliktid, mis kätkevad endas ka lihtsalt eduka partnerluse rahulikku lõppu, on juba pikaaegne või alles jõudu koguv trend mängutööstuses. WIRED artikkel viitab väga otseselt olukorrale, et Kojimaga juhtunu justkui näitabki lõplikult, kuidas Jaapani mängutööstuse helgeimate arendajate aeg ongi otsakorral. Ometigi ei vasta see suures osas üldse tõele. Sensatsioonilisele pealkirjale vaatamata mõjub mõjukate arendajate ja suurlevitajate suhete lagunemine pigem loomuliku protsessina, kui tingimata majanduslikest raskustest ajendatud vajadusega kõik suured ja isepäised arendajad oma ridadest välja visata. Loomulikult on ka see üks põhjustest, aga ei tasu võtta kõike niivõrd must-valgelt.

Niche Gamer kirjutas WIREDi artiklile vastuse, milles toob välja, et liigne üldistamine toob kaasa lihtsameelsed, aga informeerimatud järeldused. Loominguliste suhete äkilisi lõppe on ikka ette tulnud ja see ei olegi tegelikult üldsegi niivõrd imekspandav. Olgu põhjenduseks loomingulised erinevused, iseloomise tahe või levitaja liigne rõhumine peavoolu konventsionaalsustele, millega suured arendajad mitte kuidagi leppida ei soovi. Hideo Kojima Metal Gear Solid on mõõtmetelt üüratu ning on igati arusaadav, kui ühel hetkel ei tasu seeria arendamine senisel kujul lihtsalt ära. Rääkimata uuest Silent Hillist. Nii kurb kui see pole, see kõik on osa tööstusest ja suures osas on see kõik üsna loomulik areng. Kahtlusi tekitab loomulikult olukord, kui Konami otsustab rünnata oma firma ajaloo kõige populaarsemat seeriat ja selle geniaalset isa. See on tõesti hämmastav ja võime ainult loota, et selline käitumine jääb üksikjuhtumiks, mitte kasvavaks trendiks.

Siinkohal ei tasu unustada teisi legendaarseid Jaapani arendajaid, kes on aja jooksul loonud omaenda stuudiod, et luua täpselt selliseid mänge, milles nad end kõige paremini tunnevad. Capcomi Resident Evil esimeste osade looja Shinji Mikami lõi oma stuudio Tango Gameworks ja nende esimeseks üllitiseks oli The Evil Within, millest kumaski väga tugevalt läbi nii Resident Evili algusaegadele omane tunnetus, kui ka Mikami viimaseks jäänud neljandale Resident Evili mängule omane stiil ja mehaanika. Kui nüüd hetkeks mõelda nišimängudele, siis mingis mõttes on nii Silent Hill, Resident Evil kui ka Metal Gear Solid nišimängud. Ometigi on need ääretult populaarsed ja fännid just nimelt hindavadki nendele seeriatele omast ainulaadsust. Jaapanis väga populaarse arendaja Hidetaka Miyazaki stuudio From Software’i raskepärane ja kurjakuulutava imagoga seeria Dark Souls on vallutamas pea kogu maailma. Stuudio uusim ja väga edukas mäng Bloodborne hinnaalandust ei paku ja mäng on taaskord osutunud väga populaarseks. Näiteks asus Konamist eelmisel aastal lahkunud Castlevania seeria kauaaegne produtsent Koji Igarashi valmistama oma uut mängu Kickstarteri abiga. WIRED avaldas äsja usutluse Igarashiga, keda tuntakse ka hüüdnimega IGA, kus teemaks ongi arendaja minevik ja olevik Konamiga ning tema iseseisvalt arendatav mäng Bloodstained: Ritual of the Night.

Nišš või mitte, rahvale meeldib. Samamoodi on ka Metal Gear Solidi ja Silent Hilli seeriaga. Tegu on väga populaarsete seeriatega, aga pidevalt muutuvate ärimudelitega maailmas on isegi väga edukatel seeriatel raske muutustel kannul püsida.
Kõik on ju tegelikult suhteliselt hästi. Arvata on, et kui Kojima ja Konami suhte lõpp ametlikult välja kuulutatakse, siis asub ka Kojima oma stuudioga taas aktiivselt tööle. Tegu on ju Kojimaga. Kes ei tahaks temaga koos töötada?

Seniks tuleb Silent Hilli fännidel pea kõrgel hoida ja pisarad tagasi hoida. Loodame ikka parimat ja kui vaja, siis võitleme selle nimel. Hetkel on juba asutud kärmelt allkirju koguma, et Silent Hills taas ellu äratada. Eks näis, mis saab. Seniks aga…