Nõiduri igavesed tuuled

Me kõik teame, et The Witcher 3: Wild Hunt võib olla väga ilus ja väga kole. Avatud maailmaga rollimänguna võib olla tegu isegi kõigi aegade ilusaima ja ühtlasi ka parima viimase 10 aasta jooksul ilmunud RPG-ga. Nõidur Geralti maailm on täis huvitavaid tegelasi, põnevaid lugusid ja tähendusrikkaid temaatilisi elemente, mida on väga lihtne siduda tänapäeval toimuvaga. The Witcher 3 on igaühe keele peal eelkõige kui mäng, mis on graafiliselt üle pea kõikidest sama mastaabiga teostest. Jah, isegi Dragon Age: Inquisition peab alla vanduma. Graafiline võimsus ei muuda mängu alati teistest paremaks. Tihtipeale saame näha fotorealistlikku maailma täis mõttetuid tegelasi ja veel mõttetumat sisu, mis ei suuda ega tahagi midagi öelda.

Nõiduril on meile aga palju öelda, iga missioon tutvustab maailma läbi traagiliste tegelaste, kes kannatavad maad laastava sõja käes. Inimloomuse süngemad palged ilmuvad päevavalgele ning kõige ohtlikumad koletised pole tihtipeale fantastilised elukad, vaid inimesed ise. Inimesed loovad oma tegudega koletisi, keda süüdistatakse koletustes. Inimesed loovad lugusid ebainimlikest olendidest, et varjata endi tegusid ja mõrvarlikke mõtteid. Legendaarses ulmefilmis „Aliens“ lausus väike tüdruk Newt, et tema ema ütles alati, et päris koletisi pole olemas, aga ometi on nad olemas. Nüüdseks pole koletised alati üheselt defineeritavad. Me teame väga hästi, kes saavad julmade mõrvade internetti levitamisega peaaegu igapäevaselt maailma meedia tähelepanu. Nõiduri koletised on inimesed ise, nad muutuvad kas reaalselt monstrumiteks või aitavad nende tekkimisele kaasa. Mitte keegi pole süüst puhas. Isegi mitte Geralt.

Kui sõja tõttu veritseva maa kaudu tekkivate koletiste kohta saame kogu aeg infot läbi teksti ja Geralti enda mõtete, siis The Witcher 3: Wild Huntil on üks järjepidev unikaalne disainielement, mis ei vaja selgitamist ega teksti, et selle tähendus oleks üheselt mõistetav. See element on selge, me näeme, kuuleme ja tunneme seda iga päev, aga tihtipeale enam ei märka. See on element, mis mõjub kummalisena kui tugevneb äkitselt surnuaeda külastades, see on element, mis muudab öö märksa müstilisemaks ja laseb fantaasial lennata. See element on tuul.

Kui kõik teised graafilised elemendid on juba tuttavad, siis sellise püha järjekindlusega puhuvat tuult pole ma varem näinud üheski mängus. Igas vähegi avatud keskkonnaga mängus on loodus tihtipeale nagu taustadekoratsioon, see eksisteerib, et olla ilus ja näidata mängumootori võimekust loomaks terveid maailmu. The Witcher 3-s on tuul (ja selle mõju loodusele) aga midagi erilist, see ei kaota kunagi oma jõudu ega vaibu vahel isegi siseruumides. Nõiduri igavesed tuuled on sattunud lausa kriitika alla. Paljude meelest on lakkamatu puuderagin, vabisevad lehed ja värisevad ladvad segavad, sest mõjuvad võltsilt. Selles ei ole midagi võltsi, kui mängu loojad on otsustanud luua väsimatu tuule, mis puhastab maad saastast, paljastab metsadesse peitunud koletisi ja ulub valjult nagu selle maa hing, mis nutab valatud vere pärast. Minu jaoks on Nõiduri igavesed tuuled loodud illustreerimaks selles maailmas lahvatanud pingeid ja see ei lakka enne, kui saabub rahu.

Jagasin Nõiduri tuuled kolme klassi – päevased rahumeelsed tuuled, lahingutandri laibalehka levitavad tuuled ning päevasel või öisel ajal lahvatavad tormituuled. Viimased muudavad iga jalutuskäigu metsas palju müstilisemaks ja kohati isegi jubedamaks.

Päevased tuuled.

Surma lõhna levitavad tuuled.

Öised tormituuled.

Kujutan ette ühte programmeerijat (kindlasti oli neid mitu, aga mulle meeldib ette kujutada, et selle taga oli üks disainer), kelle ülesandeks oli tuule liikumine kooskõlastada iga rohulible või puulehega. Tegu on vähemalt minu jaoks tähelepanuväärse saavutusega. Skyrimi maailm on elutu tühermaa võrreldes The Witcher 3-ga. Karmilt öeldud, aga nii see on. Ja loodan, et minust ei saada valesti aru. Skyrim on suurepärane mäng, niisamuti Dragon Age: Inquistion, aga The Witcher 3 on nendest kõige täiuslikum.