fbpx

Poolakate (mitte CD Projekt RED) Hatred on nagu toores kõverpeegel, mis näitab mängu, kust on vägivaldselt ära rebitud lugu, narratiiv, sõnum, tähendus, tegelased ja jäetud alles ainult see, mis on igas mängus – surm, tulistamine ja vägivald selle kõige primaarsemal tasandil. Tomb Raider, või paljukiidetud The Last of Us, on mõnes mõttes Hatredile väga sarnased – võta sisu ära, värvi ümbritsev maailm mustvalgeks ning alles jääb ainult haige vägivald.
Hatred on nagu Hotline Miami ilma huvitavate moraalsete küsimusteta vägivalla teemal. Tegu on omamoodi simulatsiooniga vägivallast, see simuleerib ühe hullumeelse tegusid, andamata selgeid põhjuseid. Vägivaldseid akte toimub igapäevaselt ning vähesed nende hulgast on selgelt põhjendatud. Miks peaks videomäng käituma teistmoodi?

hat

Mängustuudio Destructive Creations on varem välja öelnud, et nende esimese mängu Hatredi puhul on tegemist puhta mänguelamusega, mis ei taha olla viisakas, värvikirev, poliitiliselt korrektne ja mingit sorti kõrgem kunst nagu paljud teised. Eesmärk on minna vastuvoolu ja luua tõeline mänguelamus. Parandage, kui ma olen kogu elu vales elanud, aga minu silmis ei ole tõeline mänguelamus seisnenud kunagi süütute inimeste tapmises. Quake ja Doom kuuluvad klassika hulka kui parimad mänguelamused. Kumbki neist ei propageerinud süütute tapmist, vaid sõpradega koos mängimist kõrgeima punktisumma peale. Kumbki ei pidanud reklaamima end kui vägivalla simulaatorit. Mulle tundub, et poolakad on mängude ajaloost natuke valesti aru saanud või on tegemist lihtsalt osava reklaamiga, mis nagu näha töötaski suurema osa mänguajakirjanduse jaoks nagu palderjan kassidele.

Destructoidile antud intervjuus küsis Destructive Creations juht Jarosław Zieliński, et miks on Hotline Miami rahvale aksepteeritavam kui Hatred. Tema pakkus, et vahe seisneb realismis. Pikslitest koosnev vägivald on palju vastuvõetavam kui realistlikus võtmes loodud piinatud näod ja jõhkrad surmad. Mina ütleksin, et ta eksib. Asi pole sugugi realismis, vaid mängus ja selle loos. Hotline Miami eesmärgid pole tihtipeale selged, need tekitavad küsimärke ja panevad isegi mõtlema. Hatredi eesmärk on selge ja konkreetne, see ei jäta midagi lahtiseks.

Hatredit reklaamiti vägivaldsete klippidega, mängus toimuv selgitati lahti ning eesmärk pandi paika. Rohkema pakkumiseks pole see võimeline. Mäng korrutab kogu aeg kui vägivaldne ta on, nagu me muidu ei usuks teda. Peategelane näeb välja justkui massimõrvari käsiraamatust võetud klišee – black metal riided, mustad pikad juuksed ja must nahkmantel. Mäng ise on samuti mustvalge, pausimenüüde taustal on koljud reas ning avamenüüs sihib peategelane mängijat justkui relvaga. Ma saan aru! Peategelane on sotsiopaat ja inimvärdjas, kes naudib tapmist. Seda ei ole vaja korrutada iga kahe sekundi tagant vana haige papagoi kombel, kes läks ühe pähe õpitud lause juures katki ning on nüüd sunnitud kuni surmani korrutama ühte ja sama asja. Mängu nimetu peategelane kõneleb vahel halvas luulelises vormis, nagu see annaks talle juurde mingi tähenduse. Ei anna.

gghgggggggggggggggg
Where’s Waldo?

Kuidas on mängu endaga? Kui ilus on disain ja kui vägev on kogu see lubatud hävitustöö? Kõike reklaami puutuvat välja jättes pean tunnistama, et Unreal 4 mootoriga on ära tehtud hea töö ning lagunemisfüüsika vastutab väga vaatemängulise pildi eest. Hatredi mustvalge visuaalne pool muutub vägivaldsele varjundile vaatamata väga ilusaks eriti siis, kui selgub, et plahvatused ja põlengud pole sugugi nii mustvalged, vaid hoopis täiesti loomulike värvidega. Hatredi visuaalne maailm on täpselt nii kaua kena kuni peategelane kaob sõna otseses mõttes selle sisse ära, sest ka tema on mustvalge. Nii ei jäägi muud üle, kui otsida sihikut, mis suunaks pilgu tagasi tegelase poole. Minu silmis on see puhas disainiviga. Debüütmängu puhul võiksin nimetada seda mõistetavaks, aga pärast nii suurt ja julget reklaamikampaaniat nimetaksin seda ikkagi veaks.

Kuidas on mängumehaanikaga? Hatred on isomeetriline tulistamismäng, mis on eelkõige mõeldud puldiga mängimiseks, aga klaviatuur ajab samuti asja ära. Mäng on jaotatud erinevateks sektsioonideks, kuhu saab liikuda ainult siis, kui eelmises on kõik eesmärgid täidetud. Nendeks on tavaliselt lihtkodanike, politseinike ja sõjaväelaste massimõrv. Vahele mahtus ka üks juhuslik seik, kus tõesti sai rünnata ka kurjategijaid. Tasemed on suhteliselt avatud ning erinevad kõrvalmissioonid avanevad ainult siis, kui sattuda nende peale pooljuhuslikult. Iga missioon nõuab mängijalt ainult süütute tapmist, põgenevatele inimestele selga tulistamist.

gggggggggggggggggggggggggggggggg

Politseiüksused kujutavad endast muidugi tugevamat vastast. Mängu eesmärgid on nii kohutavad, et isegi tavainimesed haaravad langenud politseinike relvad, et proovida hävitada meest, kes on lammutanud terveid naabruskondi. Musta riietatud vihane mees saab ka viga ja ainuke viis end ravida on kuulirahe all vigastada saanud inimesi hukates. Selleks on loodud ka eraldi animatsioonilõik, mille lülitasin pärast kahte korda kohe välja. See oli rõve, tüütu ja liigselt korduv. Sama võib öelda ka kogu mängu kohta – ennastkordav ja igav. Ühtegi taset pole väidetavalt võimalik läbida ilma tapmiseta, aga minul õnnestus tuvastada viga süsteemis, kummitus masinas. Nimelt anti mulle sihtmärgiks Apple’i toodangu paroodiaks olnud telefoni avapidu. Kohe, kui ma relvade vehkides kohale jõudsin, jooksid inimesed laiali ning mäng andis mulle teada, et ma olen oma eesmärgi täitnud. Ma ei tapnud mitte kedagi, aga mäng arvas, et just seda ma tegingi.

kkkkkkkkkkkkkkkkk

Tegelikult alustasingi mängu nii, et ei tapnud mitte kedagi. Hatred nõudis seda minult, aga piisas juba sellest, kui jooksin lihtsalt relvaga ringi. Minust sai materjalismi hävitaja. Ma lasin õhku autod, televiisorid, tühjad majad ja kõik muu, mis ette jäi. Muidugi politseile see ei meeldinud, mistõttu olin enesekaitse eesmärgil sunnitud ikkagi inimeste pihta tuld andma. Irooniline on siiski Hatredi loomise taga seisnud katkine loogika, sest pärast nii kurjakuulutavat reklaami on tegu ühe katkise ja väga kiirelt unustatava mänguga.

Hatred oleks midagi väärt, kui simuleeriks USA-s Fergusonis toimuvaid rassirahutusi. Sellel oleks midagi öelda, kui peategelane kuuluks Oath Keepers nimelisse grupeeringusse, mille liikmetel lubatakse relvastatuna Fergusoni tänavatel ringi käia ja väidetavalt kaitsta ärisid vihaste masside eest. Hatredi pealkiri omandaks juba uue tähenduse. Nii siiski ei juhtunud. Selle asemel ilmus üks vilets mäng.