NBA 2K16 – miks sa seda teed?!

Puud on hakanud vaikselt värvilisemaks muutuma, kätte on jõudnud sügis ning see tähendab, et kohe-kohe on oma uut hooaega alustamas ka Suure Lombi taga pallipõrgatavate meeste tippliiga NBA. Seetõttu ei tule vist kellelegi suure üllatusena, et vahetult enne hooaja avavile kõlamist toob 2K Games poelettidele „verivärske“ korvpallimängu NBA 2K16. Nii on see olnud juba viimased kuusteist aastat. Hmm, selle aja jooksul on vist päris palju vett jõudnud merre voolata.

Aga kuidas on lood tänavuse väljalaskega? Mis on selles uut ja huvitavat? Level1 veebileheküljel on juba ilmunud üks kokkuvõte, mis väidab, et tegu on parima spordimänguga sel aastal (ja ehk isegi läbi aegade). Proovin ka omalt poolt paar mõtet lisada, niiet kui teid huvitab, et miks panin ma ennist sõna „verivärske“ jutumärkidesse, siis püsige lainel! Seda pole tegelikult väga keeruline välja nuputada.

Veel enne kui ma mänguni jõuan, peaksin rääkima natuke minu taustast. Olen seeriat mänginud alates 2K9-st saadik, kuna tegemist oli esimese osaga, mis ilmus ka arvutile. Tollal oli see minu ainus mänguplatvorm. Hilisemaid osasid olen mänginud ka Xbox 360 peal, kuid konsooligeneratsiooni vahetuse järel suundusin tagasi PC juurde. Alatest 2K9-st olen rohkemal või vähemal määral kõiki eri aastate väljalaskeid proovinud ning oman ülevaadet seeria tõusudest (2K10/11) ja mõõnadest (2K13/14). Teiste spordimängudega (ehk Eesti mõistes FIFA-ga) on mu kogemused üsna kesised. Olen nii FIFA-t kui Pro Evolution Soccerit pisteliselt proovinud, kuid mind pole nad oma konksu otsa veel siiani tõmmanud (kunagi mängisin PSP peal ka üht Maddeni mängu, mis mind teatud perioodiks isegi oma haardesse sai, kuid see on ka kõik, jee?). NBA Live seeriast pole ma ise kunagi ühtegi eksemplari omanud, küll aga olen neid ammu ammu sõprade juures proovinud. Ja muidugi hoian end kursis ka sellega, mis päriselt NBA-s toimub. Ilmselt poleks ma virtuaalsesse korvpalli nii investeeritud, kui mind päris korvpall ei paeluks. Aga nüüd 2K16 juurde!

Ilmselt kõige silmatorkavam fakt selleaastase mängu juures on esikaanel paiknev kuulsa filmirežissööri nimi. Selleks on läbi aegade kõige tuntuim mustanahaline lavastaja Spike Lee. Kuid miks peaks ühe korvpalli simulaatori kaanel asetsema filmimehe nimi? Ega pole 2K seekord mängu asemel filmi karpi kaasa pannud? See, et stuudio teeb koostööd mitte-korvapalluritega pole tegelikult midagi uut. Näiteks vaid mõni aasta tagasi oli nende promokampaania üles ehitatud multimiljonärist poeedi Jay-Z õlgadele, kelle panuseks, kui ma õigesti mäletan, jäi mängu muusikalise valiku eest vastutamine . Nii nagu ka tollal, pole need valikud kuulsuste osas juhuslikud. Jay-Z omas kunagi osa NBA meeskonnast Brooklyn Nets ning käib tihti ise mänge vaatamas. Selle aasta kangelane Spike Lee on seevastu oma karjääri jooksul lavastanud ühe kuulsaima korvpalliteemalise linateose „He Got Game“ ning on siiani meeskonna New York Knicks superfänn. NBA 2K16-s on tema rolliks aga luua üks enneolematu lugu, mille põhjal ehitada üles mängu MyCareer sektsioon.

Neile, kes pole varem antud seeriaga kokku puutunud, selgitaksin lähemalt – MyCareer on mängulaad, milles (erinevalt tavamängust, kus on võimalik kontrollida tervet meeskonda) saab kontrollida vaid ainult ühte mängijat, kelle välimuse saab ise valmis vormida ning kelle oskusi ja atribuute tuleb kogutud kogemuspunktide eest arendada. See on olnud seeria üks olulisemaid osasid juba päris mitu aastat, kuid seekord otsustati seda täiendada just eriti unikaalse, sügava ja inspireeriva looga ning just selle tarbeks paluti appi härra Lee. Oeh, kuidas seda küll kommenteerida…

Esiteks on see kogu üritus üsna lühike. Kas ma peaksin üldse edasi kirjutama? Me kõik teame, et siit pole midagi head oodata, kui esimene kommentaar on juba selline ning tegu on kogu asja juures veel positiivse aspektiga! Ma siiski jätkaksin. Loo esitus koosneb peamiselt vahevideotest, mille kogupikkus on umbes kaks tundi ehk umbes sama, mis ühel keskmisel Hollywoodi filmil. Üks klipp on keskmiselt 15 minutit pikk ning nende vahele mahub tavaliselt üks või kaks kossumatši, mille pikkuseks on loo alguses 2 korda 3 minutit. See fakt peaks üldise kogemuse kohta aimduse looma ning ütlema juba nii mõndagi.

Meeldivaks üllatuseks on see, et häälnäitlemine on üpris heal tasemel. Tegelastevaheline dialoog kõlab usutavalt ja mitte nii kohtutavalt robotlikult, kui varasemates mängudes. Selles on oma roll tegelaste animatsioonidel ning mudelitel, millest viimased on välja kukkunud väga erineva õnnestumisprotsendiga. Mõned näevad välja väga tõetruud, isegi kui võrrelda neid päris näitlejatega, keda on võimalik loo lõputiitrite ajal näha oma silmaga. Teiste puhul pole aga sarnasus nii ilmnähtav, mis on võib olla ka disainerite poolt tahtlik tegevus, kuid asja teevad hullemaks nägude animatsioonid. Nagu ma ennist ütlesin, siis tekst, mis tegelaste suust tuleb on küll veenev, kuid grimassid, millega nad sõnu moodustavad, on enamasti hüsteeriliselt naljakad. Ma mõistan, et see võib tunduda täieliku pisiasjana, mille üle nokkida, kuid see on miski, mis rebib mängust välja ning muudab kõik lihtsalt naeruväärseks.

Ma tahan jõuda selleni, et kuna näitlejad olid juba nii kui nii kohale tulnud ning stseenid reaalsuses läbi mänginud, poleks võib olla üldse pidanud vaeva nägema, et panna need veel videomängu formaati. Samahästi oleks võinud need teha nii-öelda FMV stiilis ehk ilma animeerimata vaheklippidena. Ma mõistan, et sel juhul poleks saanud klippidesse kaasata mängija enda tehtud mehikest ja muud säärast, kuid see ei õigusta halbu animatsioone! Ja oleks siis nii, et lugu oleks väga mängijakeskne ning eksisteeriks mingigi kasutajapoolne sisend peale oma tegelase loomise, ent tegelikkuses on see otsast lõpuni ette lavastatud ning ainuke faktor, milles mängija rolli mängib, on ülikooli ja NBA meeskonna valik. Isegi nende puhul muutub vahevideos vaid ülikooli nokats, mida mängjia avatar, kelle hüüdnimi on muide Frequency Vibrations, endale pähe paneb, samal ajal paar rida meeskonna kohta käivat dialoogi ette vuristades. Erilist pettumust valmistab asjaolu, et loos on mitmeid momente, kus peategelasele antakse ette väga keerulisi ning karjääri mõjutavaid otsustuskohti, mis sobiksid ideaalselt mängijapoolse valiku tegemiseks, aga nii see paraku ei ole ning lugu läheb ikka omasoodu edasi. Ka ei mõjuta loo käiku see, kui hästi või halvasti mängu põhiosa ehk korvpalli mängida. Ma võin olla täiesti teisejärguline või lausa kolmandajärguline pingisoojendaja, kuid Spike Lee jaoks elan ma ikkagi oma unelmates, ostes hulgi kokku sportautosi ning tuues poelettidele oma ketsipaari. Selline lineaarsus valmistas minus igal juhul suurt pettumust, kuna eeldus oli, et see on minu lugu, mida ma saan ise vormida.

Stsenaariumi kallal saab samuti nuriseda. Väga suure osa tegelastevahelistest vestlustest moodustab kirjeldus mõnest minevikus toimunud sündmusest (inglise keeles on selleks terminiks exposition), millega alustati juba esimestes stseenides ning mis muutus koheselt väga klišeerohkeks ja häirivaks. Teen siinkohas väikse spoileri ja toon välja näitena seiga, kus peategelane Freq ja tema parim sõber Vic sõidavad vähemalt 15 minutit autoga otsejoones mööda tänavat ja proovivad üksteist üle trumbata üha pikenevate monoloogidega oma pahederohkest minevikust. Kui see igavik oli viimaks lõppenud, sain pea jälle kätelt üles tõsta. Sarnaseid kohapeal tampimisi on loo jooksul veel küll ja veel.

Huumor on samuti polariseeriv osa, kuigi selle puhul on tegemist isikliku maitsega. Mõni killuke tõi mulle isegi kerge muige näole, kuid sellele järgnes pahatihti mõni nii kohutavalt absurdne ja maitsetu nali, mida esitati samaväärselt groteskse näoilmega, et see pani paratamatult pea vastu lauda taguma ning oma eksistentsi mõttekuses kahtlema. Kordan veel kord üle, et huumor on väga subjektiivne teema ning asi võib täiesti olla minu enda naljasoone puudumises. Loo sisu ja moraal jäid minu jaoks samuti müsteeriumiks, kuid sellesse ei tahaks ma spoilerite tõttu pikemalt süveneda. Ütlen lihtsalt seda, et korvpalliga pole sel ikkagi suurt pistmist. See oli lihtsalt taust, mille najal ehitada üles üks täiesti tavaline seebiooper. Hea on see, et vähemalt saab peale nn. loo lõppu jätkata tavalises MyCareer formaadis, ehk ilma Spike Lee ja tema kehva draamata. Tänu Jesus Shuttlesworthile!

Aga kui nüüd jätta kõrvale see osa, millele arendaja Visual Concept selle aasta mängu juures kõige rohkem rõhus, siis on tegemist taaskord absoluutse täistabamusega. Niigi head mängitavust on veelgi enam rafineeritud. Juurde on tehtud ülemineku animatsioone, mis muudavad korvpallurite liikumist veelgi sujuvamaks ja realistlikumaks. Tunda on ka seda, et palli füüsikaga on tegeletud ning selle liikumine on muutunud veelgi loomulikumaks. Graafiliselt pole olulist hüpet toimunud, kuid see on ka täiesti mõistetav, sest alles see ju oli, kui uuele generatsioonile tuli välja 2K14, mis oli tollal üks ilusamaid mänge turul. Ent ilmselt tuleks lähiajal ka selle valdkonna edasiarendamine taaskord ette võtta. Kontrollskeemis on toimunud mõned väikesed muudatused, näiteks on nüüd parema käe pöidla all lisaks tavasöödu nupule eraldi nupp kõrgete ning põrke söötude jaoks. Samuti on muutunud post-play ehk selg-ees mäng ning see on viidud vasaku päästiku alla, mis muudab selle palju loomulikumaks ning kergemini kasutatavaks võimaluseks. Kõik, mis puudutab matšide kõrval toimuvat, on 2K puhul alati kõrgel tasemel olnud ning nii on ka seekord. Alustades mängueelsetest kommentaatoritest Shaqist, Erniest ja Kennyst, lõpetades peaaegu fotorealistlike mängijate või treenerite intervjuudega, mida kuvatakse vaheaegadel. Selline tipptasemel presentatsioon loob 2K16-st ülimalt autentse kogemuse ning kõrvalseisjal võib vabalt jääda mulje, et ekraanil käibki parajasti päris korvpallilahing.

2K16 puhul on tegemist super korvpallisimulaatoriga, mida mängides peaks rõõmu tundma iga selle ala fänn. Vaatamata tõigale, et suurema osa artiklist kirusin ma arendajaid selle eest, et nad suutsid ühe mängulaadi, mis on mulle alati väga meeldinud, tuksi keerata, siis kokkuvõttes annan ma selle neile andeks, sest kõik muu on lihtsalt niivõrd heal tasemel. Jah, ma olen fanboy, tunnistan seda. Ja ma pole veel MyGyM mängulaadi jõudnud proovidagi…