ARVUSTUS: SUPERHOT

Sa seisad keset raudteeperrooni, tühi pilk jõllitamas telefonikabiini, milles seisab hargil toru. See toru eristub kõigest ümbritsevast oma värvi poolest. Must. See tähendab vaid üht. Tõmbad järsu liigutusega toru hargilt, pöörad pilgu vasakule ning saadad kätte haaratud objekti kõhklemata vaatevälja ilmunud punaste relvastatud mehikeste poole teele.

Sellist stseeni võiks ette kujutada mõnes märulifilmis, nagu näiteks „Matrixi“ triloogia või veidi hiljutisem linateos „John Wick“.  Kuid nii algab ka üks 32 levelist väga uudses ja innovaatilises (wink-wink mängu läbiteinutele) esimese isiku vaates tulistamismängus SUPERHOT. Võib-olla on mõned selle mängu kontseptsiooniga juba varem kokku puutunud, sest esimest korda nägi see ilmavalgust mõned aastad tagasi brauseripõhise demona, mis valmis ühel game jamil. Sellele järgnes edukas Kickstarteri kampaania, millega Poola stuudio Superhot Team krabas kokku 250 000 dollarit. Nüüd on teos lõpuks ametlikult väljas… kuigi mängu mängima hakates võib sattuda segadusse, et kas tegu ikka on õige ja legaalse asjaga (sellest natuke hiljem)?

Nagu öeldud, on SUPERHOT esimese isiku vaates tulistamine. Võite küsida, mis selles siis nii väga uut ja ebatavalist saab olla? Lühike vastus on, et väga palju. Alustada võib näiteks mängumehaanikast. See ei ole Call of Duty mitmikmäng, kus Usain Bolti kombel mööda koridore sprintides kiireimad refleksid võidavad. Vastupidi, SUPERHOTis liigub aeg ehk kogu maailm su ümber vaid siis, kui ka sina liigud. See on täiesti geniaalne lüke, mis pöörab antud žanri klassikalise mängitavuse pahupidi. Tagajärjeks on kogu tegevuse muutumine taktiliseks manööverdamiseks ning iga liigutust tuleb eelnevalt põhjalikult läbi mõelda, eriti lõpupoolsemates levelites, kus vastaseid on hordide kaupa ning juhuslik kuul või rusikahoop tähendab kohest kaotust. Mõnel pool on öeldud kõnealuse teose kohta, et tegu on esimese isiku vaates mõistatusmänguga, kuid sellega ma päris ei nõustuks, kuna taseme lõppu jõudmiseks on nii palju erinevaid viise ning eelkõige mängib rolli ettenägelikus ning arusaamine, mis su ümber toimub, mitte nutikus. Samahästi võiks ka XCOMi kohta mõistatusmäng öelda.

Teretulnud omadus on võimalus täbaraid situatsioone lahendada mitmel erineval viisil. Näiteks, kui sulle tormab korraga kallale neli pesapallikurikatega relvastatud punast kristallmehikest, võid sa neid proovida kas lihtsalt rusikajõul maha nottida, neist hoopis üle hüpata ja selja tagant rünnata või sootuks nurgast ka endale kurikas haarata, et seisu veidi võrdsustada. Mõned tasemed lausa kubisevad erinevatest relvadest nagu näiteks pumppüssid või katanad, mille abil vastaseid purustada. Jah, just purustada, kuna nad on tehtud kristallist ning nende hävimise kohta annab märku tugev klirin põrandal, mis hõlbustab teatud olukordades teadmist, kas vastane ikka sai kuuli või mitte. Mängu viimastes levelites lisandub veel üks võimalus vastastega manipuleerida, kuid hea meelega jätaksin selle üllatuseks, kuna kohati on see seotud mängu looga.

Kuigi esmapilgul võiks arvata, et tegemist on üsna pealiskaudse tase-taseme-järgi tulistamismänguga, siis SUPERHOTi aega painutavate levelite taga peitub aga üks koondav narratiiv, mis viib mängu väga sügavatesse meta-tasanditesse. Üldiselt ei tahaks ma palju rohkemat selle kohta öelda, kuna nagu paljudel juhtudel kombeks, tasub ka seda kõike ise kogeda täiesti külmalt ilma loo kohta varasemalt midagi teadmata. Kui see on sooviks, jäta antud lõik lõpuni lugemata ja hüppa järgmisesse! Mäng hakkab peale ühes iidses tekstipõhises kasutajaliideses, milles mängija saab vabalt ringi liigelda ning kus paiknevad erinevad failid ja programmid, näiteks vaibamustri generaator. Peagi hakkab keegi mängijaga tekstivestlust pidama ning soovitab tal iga hinna eest proovida midagi uut ja innovatiivset ning saadab talle superhot.exe nimelise tarkvarajupi. Tuleb välja, et tegu pole isegi täiesti legaalse kraamiga, vaid SUPERHOTi kräkitud versiooniga. Programmi käivitamisel saabki kasutaja mängida teatud hulga tulistamistasemeid enne, kui meta-narratiiv jätkub. Ütlen veel niipalju, et asi läheb väga kiiresti üpris veidraks ära, kuid heas mõttes veidraks, mis muidugi ei tähenda, et see peaks kõigile meeldima. Käsitluse alla tulevad teemad tahtevabadusest ja reaalsusest. Ma saan täiesti aru, kui kellegi meelest on see totaalne pealesurutud jaburus ning pigem segab õiget mängitavust, aga mina leidsin, et see on tulistamisele mõnusaks vahelduseks.

Tahan veel ka esile tuua visuaalse disaini. Nagu ennist põgusalt mainitud, on kasutusel ainult kolm värvi: punane vastaste jaoks, must relvade ja esemete jaoks ning valge kõige ümbritseva jaoks. See minimalism näeb väga stiilipuhas välja. Lisaks tekitab taoline kõle steriilsus ning taustal käiv agressiivne muusika kergelt õõvastava tunde, mis paratamatult paneb oma (vägivaldsete) tegude peale mõtlema.

Mängu suurimaks miinuseks võib aga pidada selle pikkust. Minul kulus selle läbimiseks veidi rohkem kui 2 tundi ning sellest veetsin ma üsna arvestatava osa täiesti kõrvalisi asju tehes. Leveleid on küll mängul 32, kuid enamik neist on läbitavad esimese katsetusega ja vaid mõne minutiga. Küll aga lukustub lahti pärast nii-öelda loo läbimist lisa mängulaade, mis teoreetiliselt tegevust juurde annavad. Kokkuvõttes on see igaühe enda otsustada, kas umbes kahe tunni jagu midagi täiesti uut on seda hinda väärt või mitte.

SUPERHOT  on kindlasti mäng, mis paistab teiste seast silma. Selle omapärane ja stiilne väljanägemine, unikaalne mängumehaanika ja meta-narratiiv oleksid kõik piisavad, et teha seda iseseisvalt. Kui on tahtmine proovida midagi ebatavalist, on SUPERHOT selleks igati sobilik. Kui pikkus on aga oluline, võib selle ju allahindlusootuse nimekirja ära märkida. Mäng on hetkel saadaval kõikidel arvuti platvormidel ning alates märtsist ka XBOX One’il