21. oktoobril välja lastud Battlefield 1 on justkui tormijooksuga vallutanud müügiedetabelite tipud ja kõik konkurendid taganema sundinud. See pole üllatav – DICE’i hiiglaslik mänguseeria on mitmikmängusõprade seas palavalt armastatud ning uue osa populaarsus on igati ootuspärane. Seekord on aga põhjust rõõmustada ka üksikutel huntidel, sest Battlefield 1 üksikmängukampaania on, üllatuslikult, päris pagana hea!
Ma olin värske Battlefieldi üksikmängust huvitatud juba enne teose väljatulekut, suuresti, kuna EA suutis seda veenvalt müüa. Mäng kõnetas otseselt minus peituvat ajaloohuvilist, kes tõstab pead alati, kui näeb teost, mis lubab autentset ajarännakut. Näiliselt soovis DICE liikuda eemale varasemate Battlefieldide ja Call of Duty’de poolt tüdimuseni äraleierdatud ülepaisutatud plahvatuslikest momentidest, mis üritavad suurejoonelisusega maskeerida pea olematut süžeed. Selle asemel tahtis stuudio rääkida lugusid Esimeses maailmasõjas osalenute poolt kogetud toona hoomamatuna tunduvatest koledustest. Tegu oli enneolematult mastaapse ja brutaalse konfliktiga, mis ladus verise vundamendi modernsele sõjandusele. Leidmaks viise eluküünalde efektiivsemaks kustutamiseks, asendus ratsavägi sõja käigus ajapikku soomukite ja tankidega, esmakordselt ajaloos lõhkesid lahinguväljadel gaasimürsud ning taevalaotuse täitsid lennukid ja massiivsed õhulaevad. Pärast nelja aastat oli tulemuseks 17 miljonit surnut ning kellapommile püstitatud habras rahu, mis plahvatas kahe dekaadi möödudes järgmiseks suureks sõjaks.
Battlefieldi loojad olid seega silmitsi keerulise teemaga, kuid olles veetnud umbes seitse tundi mängu kampaania seltsis, on mul siiralt hea meel tõdeda, et sõjakoledusi lahatakse oskuslikult. Erinevalt oma pearivaalist, Call of Duty seeriast, on DICE aru saanud, et suurem ei ole alati parem. Sestap ei pane Battlefield 1 rõhku laiahaardelisele lavastatud hävingule ega soovi näida popi ja noortepärasena läbi aina suuremate plahvatuste ekraanile pildumisega. Selle asemel on mõistetud, et isegi nii hiiglaslik konflikt, nagu kümnete miljonite osalejatega Esimene maailmasõda, koosneb rohujuure tasandil üksikutest inimestest ja nende individuaalsetest lugudest. Tulemuseks on teos, mis ei ole küll täielikult lahti öelnud tulistamismängudele omastest klišeedest, kuid suudab siiski öelda midagi tähendusrikast väikese inimese kohta suures sõjas.
Uuenduslikult ei sea Battlefield 1 kesksesse rolli ühte peakangelast, vaid räägib selle asemel kuus erinevat lugu eri sõjatandritel ja vahetuvate tegelastega. Need pooltosinat episoodi pole omavahel narratiivselt seotud ning peale epiloogi võib neid läbida mistahes järjekorras. Tegu on värske tuuleiiliga tulistamismängude stseenil, kus süžee liigub pea eranditult mängust mängu ettearvatavatel rööbastel. Battlefield 1 on ette heidetud, et individuaalsete lugude läbimiseks kulub umbkaudu tund-poolteist, kuid minu arvates sobib see samuti kokku mängu keskse sõnumiga. Battlefield kõneleb Esimese maailmasõja mastaapsusest ja selles võidelnute totaalsest tähtsusetusest nii kõikehõlmavas konfliktis ning see sobib võrratult kokku mängu lühemate, iseseisvate peatükkidega. Indiviidi roll milleski nii kolossaalses on nõnda üürike ja kaduv, et jääb peaaegu märkamatuks. Alles isiklike kogemuste kokkuliitmisel hakkame saama aimu sõjakoleduste tõelisest olemusest.
Lahinguvälja kaose taasloomisele aitavad kaasa ka Battlefield 1 tehnilised lahendused. DICE on kõnealuse seeria mänge valmistanud juba aastaid ning värskeim teos kinnitab, et stuudio teab, mida teeb. Mängu visuaalne pilt on võrratu ning isegi PlayStation 4 konsoolil näib lahinguvälja detailirohkus kohati lausa ebareaalne, võttes arvesse konsooli kolme aasta vanust ristvara. Kõrged punktid lähevad ka helilisele lahendusele – plahvatused raksatavad tuntava raskusega, relvad kõlavad võrratult nii kitsastes ruumides kui ka avaral väljal, ning üksikmängukampaania häälnäitlemise kvaliteet kutsub märkamatult tegelastele kaasa elama. On kummaline mõelda, et kõnealune mäng pärineb samalt stuudiolt, mis kolm aastat tagasi tõi meieni välja tulles tehnilise praagi poolt kurikuulsaks saanud Battlefield 4-ja.
Ma poleks arvanud, et suudan Battlefield 1 nautida nõnda suurel määral, ja seda tänu suuresti üksikmängukampaaniale. Võrratu tehniline lahendus on kokku sulatatud isiklike lugudega, mis žanrile ebatavaliselt ei idealiseeri vägivalda. Selle asemel on appi võetud reaalne ajalugu näitamaks, kui ebainimlikult julmad me üksteise suhtes olla võime. Siin peitubki minu arvates Battlefield 1 mitmele tegelasele ja narratiivile keskenduva kampaania põhiline sõnum. Mängus pole ühte kindlat kangelast, konflikti ega kurikaela, vaid momendid, mida seob tervikuks üks traagiline ajalooetapp.
Battlefield 1 peategelane saab seega olla vaid Esimene maailmasõda oma pea kujuteldamatus barbaarsuses. Sõdurid, keda kontrollime, on vaid peatamatu sõjamasina verise sõnumi edasikandjad.
Värske ⚡
-
Teine Tase 502 × Kes teeb paremaid mänge: eestlased või lätlased?
Oleme tänavu korduvalt rääkinud headest Eestis loodud videomängudest. Millega aga tegelevad meie lõunanaabrid? Piilume piiri …
-
Ludoloogia logi: militaarmasinatega meestepäev
Head meestepäeva! Täna taas mänguteemast, mis kõnetab pigem meessugu – lendavad militaarmasinad. „Top Gun: Maverick“ …
-
Ära mängi seda mängu ei kümneka, viieka ega isegi kaheka eest!
Unknown 9: Awakening on osa Bandai Namco laiemast multimeedia frantsiisist. Seda maailma katavad raamatud, koomiks, …