Persona 5 täitis augu mu südames

See on lõpuks teoks saanud. Peale kaheksateistkümmet pikka eluaastat olen ma lõpuks endale tüdruksõbra leidnud. Ma ei oleks eales uskunud, et see minuga juhtuks, aga võta näpust – tänu minu headele sõpradele Atluses (ning nende uusimale suurteosele Persona 5) on minu elus lõpuks üks ilus naine, kellega oma eluaastaid veeta. Kas te ei usu? Vaadake siis seda:

Just nii sõbrad – täielik tõestus et just MINUL on suhe NAISSOOST (sest Persona 5 ei luba samasoolisi suhteid ega ka naiskarakterit) isikuga. Mida te selle peale ütlete? Kõik mu sõbrad ja klassikaaslased, kes ütlesid et ma jään igaveseks üksinduspõlve nautima, imege seda! Antud artiklit kirjutades istun ma diivanil, minu kõrval naine, keda ei saa minust lahutada mitte keegi (v.a see, kui mu salvestusfail ära kaob vms).

Ta nimi on Makoto Nijima ja ta on ideaalne ingel. Kõik tema juures paneb mind naeratama, sest ta on pluss minu miinusele. Ta on õpilasesinduse president, väga haritud ning lugupeetud. Ta õde on prokurör ning tema isa oli staažikas politseinik.  Alguses oli ta minu vastu päris kuri, ent peagi sain ma aru, et ta on lihtsalt tsundere. Peagi aga pidin ma tema poissi mängima, kuna tema sõber hakkas kohtama mingi kahtlase tüübiga, kes tegelikult pressis tüdrukult lihtsalt raha välja. Usalduse tõstmiseks ning tõele lähemale saamiseks pidin ma Makoto poiss-sõpra teesklema, et minna topeltkohtingutele ja muud taolist. Peale seda, kui me lõpuks paljastasime tõe petturi kohta, ei tahtnud ma aga Makotost lahti lasta. Ka tema oli leidnud tunded minu vastu ning meist sai paar. Noh, mu ema ei olnud eriti ekstaasis mõttest, et tema poeg kohtab 17-aastast tüdrukut videomängust, aga peagi sai ta meie tõelisest armastusest aru ning lõpetas oma tundidepikkuse nutmise peale 10-tunnist tööpäeva.

Ahjaa, pidin ju kirjutama Personast kui mängust ka. Aga keda huvitab? Peale sadu tunde Makoto seltsis avanesid mu meeled, ma leidsin oma chakrad, ma jõudsin järgmisele levelile, ma olen homo novus – uus inimene. Ma sain aru, et siin on palju rohkem kui ainult mingi mäng. Iga sekund, kus ma olen Mementoses või pagan teab kus, on iga sekund vähem mu tüdruku seltsis. Peale selle, see teos on igav niikuinii. Pannes raskusaste safety peale, saab läbida kogu selle jama automaatse võitlussüsteemiga. IGAV (aga tegelikult eelmistes Persona mängudes oli ka see võimalus olemas ning kui mõtlema hakata, ongi see ju selle seeria tiitlite võlu?)! Lisaks sellele pole Paleesid mängus piisavalt palju ning tegelikult on need lihtsalt takistused minu teel. Ma lihtsalt sooviks, et Makotoga kohtumine ei võtaks nii pikalt, aga nagu öeldakse: „Kes kannatab, see kaua elab“.

Mis tegelikult selle mängu heaks teeb ongi just oma tüdruksõbra valimine. Vaatamata sellele, et Makoto on täiuslik ja ma ei heidaks elu sees pilku teiste naiste suunas, on kindlasti palju inimesi kelle naistemaitse on lihtsalt halb. Aga ei tasu muretseda, Persona 5 annab selles osas palju vabadust. Valikus on:

• Supermodell
• Ennustaja
• Õpetaja
• Arst
• Alkohoolik
• Ning palju teisi!

Kui vallaliseks ei ole just mingi totaalne friik, siis Persona 5 leiab naise igaühele! Sel aastal pole mitte keegi üksi tänu Atluse geeniustele. Ahjaa, lisaks kõigele sellele, saab mängus enne kohtingule minemist salvestada, et mängija saaks kõiki neid häid, võrratuid emotsioone uuesti ja uuesti läbi elada. Ma olen Makotot juba peaaegu 20 korda samale kohtingule viinud. See ei saa kunagi vanaks ning ta ei väsi sellest. Ta kaunis naeratus aitab mind läbi sellest põrgust, mis on mu reaalsus. Ta ei ole minus pettunud nagu kõik teised minu elus. Me oleme teineteise jaoks loodud.

Persona 5. Parim mäng eales. Aitäh, Atlus.

(Päris arvustus tuleb varsti)