6 uitmõtet peale Prey demo mängimist

Bethesda järgmine suurteos Prey (mis ei ole tegelikult Prey number 2 ega ka esimese uusversioon ning tegelikult ei oma eelmise osaga mingitki seost, pikk lugu) ilmub küll 5. mail, ent juba oli kõikidel võimalik mängu esimest tundi sisaldava demoga tutvuda. Tegin seda ka mina ning sellega seoses tekkisid mul mõningad tähelepanekud, täpsemalt 6.

Esimene vaade linnale

Prey omab üpriski ägedat avatiitrite stseeni, mis on tegelikult pisut veider, sest ülejäänud mänguga see temaatiliselt just kõige paremini ei haaku. Sellest vaatamata on lühike helikopterisõit üle linna ning majadele ja muudele objektidele ilmuvad erinevad firmanimed ning mängu enda pealkiri (rääkimata kõike seda saatvast muusikast) väga stiilselt lahendatud.

Et tu, Corvo?

Mängu arendamise eest vastutab Arkane Studios, kelle üheks tuntuimaks seeriaks on Dishonored ning selle mõjutusi on näha ka siin. Kunstiline stiil meenutab pisut eelkäijast hiilimismängu – tegelaste disain jääb kuhugi sinna „peaaegu nagu päris, aga samas pisut multikalik“ stiili kanti. See ei ole otseselt halb asi, sest mõlemad Dishonoredi mängud näevad väga kenad välja, ent pisut lootsin, et Prey on välimuselt pisut iseloomulikum kui vaid „Dishonored… In Space!“ Õnneks on teose vaenlased väga ägedad ja omapärased, jättes mulje nagu nad oleks mängumaailma sisse hariliku pliiatsiga joonistatud.

Volüümi juurde või vähemaks?

Prey audiopool on päris huvitav nähtus, nimelt seetõttu, et ma ei suuda otsustada, kas tegu on väga hästi või väga halvasti läinud lindistustega. Ühest küljest on avastseeni muusika äge, häälnäitlemisele otseselt midagi ette heita ei saa ning kui mängu esimesed vaenlased välja kargavad, suutsid sellega kaasnevad noodid mu südame väga kiirelt väga kiirelt (heh heh) tuksuma panna. Küll aga tuli esile see pisut kesisem külg kohe esimesel minutitel. Seda eelkõige just seetõttu, et ma otsustasin eirata oma esimest mängu poolt antud käsklust ning tegelesin enda korteri uudistamisega ning loopisin absoluutselt kõike laiali, millele oma näpud taha suutsin saada. Laialilendav kraam kõlas aga vaid kaudselt enda seinaga kokku põrkava kujutisena. Ma ei vihja millelegi, aga kui riidepamp põrandale kukkudes puiselt koliseb… siis on midagi viltu.

Darth Vader on Luke Skywalkeri isa

Seninähtu põhjal tundub Prey tõeliselt põnevat lugu pakkuvat, mis kohe kindlasti (ning kui ma ütlen kindlasti, pean ma silmas, et see on 10 korda rohkem kui 100% ilmselge) täis süžeepöördeid, mis mängijatel suu lahti peaks jätma. Kui mitte seda, siis vähemalt üks kulm peaks mõne kraadi võrra kerkima. Vasak, näiteks.

Alati on olemas majakas, mees, linn

Meil on peategelane, kes leiab ennast viletsast olukorrast, millest pääsemisele aitab kaasa raadio teel käsklusi jagav võõras ning tema esimeseks relvaks on mutrivõti. Ma küll ei ütle, et kosmoses koletistega kaklemine on justkui vee all koletistega kaklemine, aga ma ei imestaks, kui selle mängu nimi oleks Prey-o-shock. Püüate mu kõrvalekallet? Kas mul on õigus või on mul õigus?

Ja mulle piisab!

Ma olen oma elu jooksul nii mõndagi õudusmängu mänginud, aga mitte ühtegi neist lõpetanud. Kui kõik Prey’s leiduvad vaenlased täpselt samamoodi valju muusika kõlades välja kargavad ning kõhedal kombel ringi liiguvad, pean ma leppima sellega, et minu jaoks jääb antud demo ainsaks kokkupuuteks uue Prey’ga. Mitte et mäng halb oleks, vastupidi, see on ehk liiga efektiivne! Ning mina?

Mina tahaks enda südant säästa.