ARVUSTUS: Outlast 2

Aknast kumab sisse õhtupimedust, millele aitab kaasa toas kustutatud tuli. Diivanil istuvad kaks inimkogu, nende mõlema pilgud on suunatud helendava ekraani poole. Üks neist võpatab ning pigistab teise kätt tugevamini. Ei, see ei ole reedeõhtune õudusfilmi vaatamine. Mängukonsoolis on hoopis Outlast 2.

Hiljuti ilmunud õudusmängu tegevus toimub asustamata külas, kus meie ajakirjanikust/kaameramehest peategelane Blake Langermann ja tema kaasa Lynn Langermann lähevad raseda naise mõrvajuhtumit uurima. Kahjuks aga kukuvad nad sihtkohta sõites kopteriga alla ning nende teed lähevad lahku. Blake võtab omale eesmärgiks, maksku mis maksab, oma naine üles leida.  Asustamata küla peidab endas aga kurja saladust ning tuleb välja, et see koht ei olegi nii inimtühi, kui eemalt võib tunduda. Küla on üle võtnud uued elanikud, kes kuuluvad sekti, kus usutakse, et maailmalõpp on kohe-kohe aset leidmas. Kõik tegelased, kellega mängu jooksul kokku puututakse, tsiteerivad piiblit ning ei anna seejuures armu.

Outlast 2 mängumehhaanika, erinevalt paljudest teistest sama žanri mängudest, ei sisalda võimalusi võitlemiseks. Peategelase jõulist vastuhakku saab kohata vaid vahevideotes, mängijal endal seda teha ei lubata. Nii jääb üle vaid hiilida või Forrest Gumpi kombel joosta, sihtpunktiks erinevad peidukad, nagu õudusžanrist harjumuspäraseks saanud voodialune või verd täis tünnid. Kuna Blake on ametilt operaator, on tema ainsaks vahendiks kaamera, millega saab sündmuspaika jäädvustada. Kaameral on ka mikrofon, mis abistab vastaste asukoha positsioneerimisel, ning öövõtterežiim, mis aitab pimedas näha, ent ei anna patareidele armu.

Nagu varasemalt mainitud, esindab mäng õudusžanrit, kus ellujäämise tõenäosus suureneb pöörvõrdeliselt vahelejäämisega. Mängu olustik on kergelt õudne, kuna pidevast hiilimisest tulenevalt ehmatavad ootamatult välja ilmuvad vastased. Mängitavus on aga pisut kohmakas ja seda läbi tegelase erinevate tegevuste, nagu ronimine, asjade üles võtmine ja nende liigutamine (või on asi lihtsalt minus). Muusika on vastavalt teemale kummituslik ning vaenlase lähenedes muutub see loomulikult valjemaks ja pingelisemaks.

Mängu vast kõige meeldejäävamaks ja samas ka kõige tüütumaks) hetkeks saaksin lugeda päris alguses olevat seika, kus puutusin kokku esimese vastasega – vanema naisega, kes tsiteerib valjult piiblit. Teda ei ole läbi udu ja pimeduse näha, kuid ta kostus nagu oleks ta täpselt minu kõrval olnud. Temaga esimesed kohtumised olid väga verised, sest ta käes olev kirka leidis koha minu südames või peas ja seda lausa mitmel korral. Sellest võimatust olukorrast lõpuks võitjana väljudes lootsin, et ei pea temaga mängu jooksul kordagi enam kohtuma. Loomulikult ma eksisin.

Outlast 2 on ilmselt kõige mõtekam võrrelda samuti sel aastal poeriiulitele jõudnud mänguga Resident Evil 7: Biohazard. Siinkohal saavutab selge võidu viimane ning seda just oma loo, mängitavuse ja seeläbi huvitavuse tõttu. Outlast 2 kuulub küll õudusžanrisse, kuid mängus jääb õuduselementi väheks. Ootasin enamat –rohkem pinget ja üllatusmomente, mis oleksid pannud hirmust kiljatama või võpatama. Eriti kurvaks teeb Outlast 2 pettumustvalmistav lõpp.

Ausalt öeldes ootasin sellest mängust enamat. Praeguse seisuga jäi Outlast 2 aga minu jaoks liiga lahjaks ja mittemidagiütlevaks…