ARVUSTUS: Life is Strange: Before the Storm – Awake

Käesoleva artikli mustand (või õigemini, teoreetiline mustand, sest senimaani olen põrnitsenud vaid valget ekraani) on eksisteerinud rohkem kui nädala, ent senimaani ei ole ma suutnud välja mõelda, kuidas kõige paremini edasi anda fakti, et Life is Strange: Before the Storm on olnud minu senise aasta üks lemmikumaid videomänguelamusi.

Life is Strange: Before the Storm on, nagu nimest juba välja võib lugeda, vaikus enne tormi. Antud kontekstis on tormiks muidugi Dontnodi 2015. aastal ilmunud viieosaline Life is Strange, mis rääkis meile loo noorukesest Max Caulfieldist ning tema võimest aega tagasi kerida. Muidugi oli fantastiline element vaid osake suuremast pildist ning valdav enamus mängust oli pühendatud hoopiski keskkoolidraamale ja noorte inimeste eneseleidmisele… lisaks suuremate ja väiksemate müsteeriumite lahendamisele. Üheks taoliseks müstiliseks juhtumiks oli kõikide poolt palavalt armastatud Rachel Amberi kadumine, enim mõjutas see Maxi kunagise parima sõbra Chloe Price’i elu ja olemust. Peale viienda episoodi lõppu, kui müsteerium lahenduse leidis ning kõikidele küsimustele vastuseid kui komme jagati, ei osanud ma aimatagi, et eellugu kõigele kogetule oleks vajalik või üldse ihaldatav. Nüüd, peale teise stuudio, Deck Nine’i poolt valmis treitud Before the Stormi esimese episoodi lõppu olen ma õnnelik, et see eksisteerib.

Before the Stormis kehastub mängija eelmisest mängust tuttavaks Chloe Price’iks. Ajaliselt leiab teose tegevus aset 3 aastat enne peamängu, mis tähendab, et Chloe’st ei ole saanud veel siniste juustega tätoveeritud „fuck the world“ suhtumisega mässajat, kellena kõik teda Life is Strange’is teadma said. Muidugi on juba praegu näha, kuidas noor neiu selle suunas liigub – „Awakeningi“ esimesed minutid tunduvad esmapilgul kuidagi piinlikud, justkui üritaksid kirjutajad liiga palju, et sõnad „hardcore“ ning „edgy“ oleksid esimesed, mis ekraanil toimuvat nähes pähe kargaksid. Mida edasi episood liikus, seda ilmselgemaks aga sai, et kogu see piinlikus ja vägisi kujuteldud teismeängistus oli enam kui taotuslik – see ei ole Chloe, vaid hoopis mask, mille taha ta end peidab.

Just seetõttu on kuidagi eriti südantsoojendav näha selle kesta kadumist, kui Chloe tutvub Rachel Amberiga, kes on populaarne pea igas seltskonnas, kus teda leida võib ning kes defineerib sõna cool. Esimene episood räägib sellest, kuidas noored üksteist tundma õpivad, millega Chloe Racheli ära võlus ning milline oli Chloe elu üldiselt enne seda, kui Max tagasi Arcadia Bay tänavatele ilmus. Pisut veider on näha eelmisest mängust tuttavaid kõrvaltegelasi lävimas hoopiski Chloe’iga, sest esimese Life is Strange’i aegadel ei olnud neiul koolimajja enam väga asja (kui tualettruumides Nathan Prescotti ähvardamine välja jätta). „Awakeningi“ vältel avaneb aga võimalus suhelda nii mõnegi tuttava näoga (kõik vestlused ei ole kohustuslikud), tänu millele võivad hiljem avaneda humoorikad tekstisõnumid. Ütleme vaid niipalju, et vahel tasub aidata koolikaaslasi, lubades neil enda kodutöö maha viksida.

Mängitavuses ei ole midagi muutunud. Jätkuvalt on olemas väikesed piirkonnad, mida avastada ning nendes eksisteerivad tegelased, kellega dialoogi astuda. Loomulikult on kadunud Maxi üleloomulikud ajas rändamise võimed, mis on tegelt positiine nähtus, sest Life is Strange’i suurim tugevus oligi just kütkestav narratiiv, mitte võimalus ajatelge kassettmaki heliefektide taustal edasi-tagasi venitada. Loodus siiski tühja kohta ei salli ning Before the Stormi n-ö trikk on „tagasi rääkimine“, ehk võimalus astuda mõne konkreetse tegelasega tulisesse väitlusesse. Edukas olemiseks tuleb teise kõneleja tekstis välja noppida mõningad märksõnad, millele tuginedes enda väidete ja/või solvangute vundamenti tugevdada. Tegemist ei ole millegi revolutsioonilisega, ent ajab asja ära.

Tehnilise aspekti koha pealt ei ole mängule midagi ette heita – Life is Strange’i painanud sünkrooniprobleemid tegelaste kõne ja huulte liikumise vahel on siit justkui kadunud. Graafiliselt mingeid muudatusi toimunud pole, küll on aga heliriba taaskord äärmiselt äge ja meeldejääv. Üksikuteks murekohtadeks on näiteks siiski laadimisajad, mis eriti just lõpu poole, kui erinevate stseenide vahele jäi mitukümmend tühja sekundit laadimisekraani vahtimist, kippusid tüütuks muutuma. Samuti on dialoogipuus valikute tegemine kohati konarlik, ent seda küll mitte tehnilistel põhjustel – mõnel üksikul korral valisin valiku, mis isegi kõige veidramas vestluses just tol valiku hetkel sinna ei kuulunud (ehk ei sobinud eelmiste lausetega sujuvalt kokku). Kõigele sellele vaatasin aga läbi sõrmede, sest Before the Storm sisaldab ühte minu kõige lemmikumat mängumomenti ning siin tasub vist lisada sõnapaar „läbi aegade“.

Varajane hommikutund enne koolipäeva algust. Kaks klassikaaslast taamal pingil Dungeons & Dragons lauamängu mängimas. Ma sammun laua juurde, et sealasuvate kaaslastega vaid mõni sõna vahetada, ent äkitselt kutsuvad nad ka mind mängima. Ma olen esmalt ebalev, ent seejärel saab uudishimu minust võitu… Ning sellele järgneb 20-minutiline mängumaraton, mille käigus muutub mu naeratus aina suuremaks ja suuremaks ja suuremaks ning kui see kõik läbi saab, olen ma õnnelik, et otsutasin siin peatuda selle asemel, et otsemaid klassiruumi poole marssida. See mängusessioon tundus niivõrd loomulik ja spontaanne, rääkimata sellest, kuivõrd meeldiv oli vähemalt üheks hetkeks kõik muud mured kõrvale panna ja keskenduda sellele, et minu fiktiivne reisiseltskond ellu jääks ja kõik oma vastased alistaks.

Peale seda aga… Fuck the world!