Kui äge see miniatuurne Super Nintendo ikkagi on?

1990ndate populaarse mängukonsooli Super Nintendo miniatuurne koopia (millele on eelinstallitud 20+1 mängu) Super NES Classic Edition jõudis esimeste eeltellijateni oktoobri alguses, ent kodumaises mängumeedias räägiti sellest tunduvalt vähem, kui masin oleks väärinud!

Olin ka mina üks „õnnelikest“ , kes sai oma mängumasina kätte 4.oktoobril (seadme ametlik väljalaske kuupäev oli 29.september). Kättesaamise aeg langes täpselt kokku ka minu puhkusega… mis oli mingil määral muidugi eelnevalt nõnda planeeritud (tegelikkuses ei jõudnudki ma puhkuse ajal just väga palju mängida). Nüüd, 1,5 kuud hiljem, otsustasin uuesti Destiny 2 mängimisele vahelduseks tolle klassikalise Super Nintendo puldi kätte võtta, ühendada omavahel konsool ja teler ning vaadata, mida too tilluke mängumasin mulle pakub. Kas see tekitab minus mõnusat nostalgiatunnet ja kas oli see ost oma 99,99€ väärt?

Esmamulje oli igatahes väga eepiline. Pult tundus käes täpselt sama, nagu originaalne Super Nintendo oma enne seda. Konsooli enda kohta sama muidugi öelda ei saa, kuna mõõtmetelt on Super NES Classic Edition peopesa suurune ja tõrkuvatele kassettidele puhumise lõbu jäi seekord ära.
Konsooli käivitumisel viiakse kasutaja kohe peamenüüsse, kus vasakule või paremale liikudes saab valida eelinstallitud mängude vahel. Noolega üles liikudes saab aga uudistada erinevate seadete vahel, mis lubavad mänguaknal vahetada erinevate teemadega ekraanipiirdeid, lisada filtreid ja valida muidugi menüü keelt. Tavaline värk, ühesõnaga.

Nimekiri mängudest on muidugi kaunis muljetavaldav, sest Nintendo varustas oma minikonsooli just alljärgnevate teostega:

• Super Mario World
• Super Mario Kart
• The Legend of Zelda: A Link to the past
• F-Zero
• Super Metroid
• Street Fighter II Turbo: Hyper Fighting
• Super Punch-Out!!
• Super Castlevania IV
• Donkey Kong Country
• Mega Man X
• Kirby Super Star
• Final Fantasy III
• Kirby’s Dream Course
• Star Fox
• Super Mario World 2: Yoshi’s Island
• Super Mario RPG: Legend of the Seven Stars
• Contra III The Alien Wars
• Secret of Mana
• EarthBound
• Super Ghouls ‘n Ghosts
• Star Fox 2

Esimese mänguna võtsin prooviks Super Mario World 2:Yoshi’s Islandi, mida olen korduvalt mänginud Nintendo 3DS-i peal uusversioonina, kui ka erinevatel emulaatoritel. Ka käesoleval mängumasinal oli kogemus väga hea. Proovitud said ka Mega Man X, Castlevania IV, Super Mario Kart, Donkey Kong Country ja Star Fox. Viimase puhul oli kaadrisagedus nii kohutav, et pärast esimese maailma lõppu panin mängu kinni ja seda uuesti pole enam käima pannud. Üldjoontes on mängud muidu täpselt samad nagu on oldud viimased 20+ aastat. Korralik nostalgiadoos on garanteeritud.

Seega, tulles tagasi eelnevalt esitatud küsimusteni, võin öelda, et nostalgiatunde saab. Mitte küll täielikult, aga kerge retropuudutus on täiesti olemas. Kas aga konsool oma raha väärt on? Ei ja jaa. Ühest küljest on mängumasin väga kvaliteetselt tehtud ja puldid on autentsed (pluss on mängud Wii U või 3DS-i peale eraldi ostes kokku tunduvalt kallimad). Teisalt on sel aga mõningad puudused – paljudel mängudel on silmnähtav sisendviivitus sees, puldi juhtmed on liiga lühikesed (mis tähendab, et mängija peab olema nägu vastu telerit) ja toote saadavus on jätkuvalt väga väike.

Siiski on tegemist pigem kohustusliku ostuga inimestele, kellele meeldib lahedaid vidinaid koguda või on lihtsalt suur Nintendo fänn. Tunduvalt raskem on antud konsooli soovitada aga n-ö keskmisele mängijale, kes pole harjunud raskete ja kannatust nõudvate mängude ja väheste salvestusvõimalustega.