Ragnari TOP 10 mängu aastal 2017

2017 oli suurepärane mänguaasta, mida iseloomustasid küll muidugi ka suured probleemid nagu mikromaksete ümber keerlevad skandaalid. Need mängureid frustreerinud teemad ei suutnud siiski mängude kvaliteeti madaldada ja need järgnevad 10 teost ongi selle head näited.

10. Destiny 2

Destiny 2 on mäng, mille seltsis veetsin endalegi ootamatult palju aega. See on küll räigelt peksa saanud, aga samas kratsib ta mingit sügelust väga õigest kohast.

9. Observer

Eikuskilt ilmunud üllataja, tehnothriller Observer, on justkui „Blade Runneri“ stiilis ulmelugude ja parimate õudusmängude segu, mis ei taha sobituda sissekujunenud kategooriatesse.

8. Middle-earth: Shadow of War

Tolkien on end juba 100 korda hauas ringi keeranud, aga las keerab! Monolith teab, kuidas teha seiklusmängu, mis on niivõrd sügav mehaanika ja maailma ülesehituse poolest, et probleemid loo ja mikromaksetega kaovad meelelahutuse taha ära.

7. Dishonored: Death of the Outsider

Dishonored 2 lisapakk lubab teha seda, mida üheski varasemas osas teha ei saanud – tagajärgedeta häving. Piirangu kadumine avab Dishonoredi maailma hoopis teise nurga alt ning enam ei pea kartma, et missiooni veresaunaks muutmine mõjutab kuidagi loo kulgu ja toob sünge lõpu.

6. Horizon Zero Dawn

Horizon Zero Dawn oli minu jaoks n-ö The Witcher 3 kohatäide ja täitis seda väga väärikalt.

5. PlayerUnknown’s Battlegrounds

Lõbus, ootamatu, vihaleajav, frustreeriv ja sõltuvusttekitav tulistamismäng, millest ma ei suuda loobuda.

4. Wolfenstein II: The New Colossus

Wolfenstein II: The New Colossus on täis meeldejäävaid momente ning niisuguseid üllatusi, mida poleks eales ühelt järjelt oodanud. Veel vähem ainult üksikmängukampaaniale keskenduvalt sirgjoonelise narratiiviga hullumeelselt tulistamismängult.

3. Life is Strange: Before the Storm

Life is Strange oli minu 2015. aasta lemmikmäng ja kuigi selle teist hooaega pole veel valminud, ilmus siiski kolmeosaline elllugu, mis ei räägi mitte peategelasest Maxist, vaid tutvustab meile teise olulisema tegelase Chloe elu enne Maxi. Before the Storm tõestab, et Life is Strange’i lugu ei vaja üleloomulikku elementi (ajas tagasi rändamine), et omada samasugust mõju.

2. What Remains of Edith Finch

What Remains Edith Finch teeb kõike teistmoodi. Hetkel, mil arvad, et oled juba kõike näinud, lüüakse jalad alt. Edith Finchis pole menüüsid, relvi, vaenlasi ega asju, mida kätte võtta… peale loo jaoks oluliste osiste. On üksnes videomängudele omane elamus, mida ei suuda mitte ükski teine kunstivorm lihtsalt kopeerida, lootes seejuures tabada sama välku pudelis.

1. Hellblade: Senua’s Sacrifice

Hellblade pakub harjumuspärase mängitavuse, disaini ja loojutustamise asemel eksperimentaalset elamust, mis jääb hämmastava graafika ja mängudisaini innovatsiooni poolest templina mällu igaveseks.

• • •

Kuskil varasemas edetabelis olnud The Long Dark on nüüd ametlikult väljas ja endiselt suurepärane, aga seda enam siia listi ei topi.

P.S. Nintendo asju pole listis, sest pole neid lihtsalt mänginud.

P.S.2. Väärivad ka äramärkimist:

Perception, Prey , Night in the Woods, ECHO, Get Even, Last Day of June, Everspace, Little Nightmares, Subsurface Circular, Rime, Nex Machina, Resident Evil 7: Biohazard, Cuphead ja Assassin’s Creed: Origins.