Fe tuli, nägi… ja ununes kiirelt

Kui Fe arendaja mitmeid aastaid tagasi esmakordselt E3 lavalaudadele astus, olin ma ükskõikne. End suure rahvamassi ees närviliselt tundev meesterahvas vajutas täpselt samu nuppe, mida oli teinud indie-platvormika Unravel eest vastutav härra aastake enne teda.

Automaatselt tundus see justkui EA uue tõmbenumbrina – saadame lavale ärevad arendajad ja püüame sellega tähelepanu. Kui Unraveli puhul see toimis ning mänguajakirjandus kihas artiklitest sümpaatse noormehe teemadel, siis Fe arendaja tuli, oli ja kadus… Täpselt nagu tänavu lõpuks ilmunud mäng.

Fe näol on tegemist mõistatusi täis avatud maailma omava 3D-platvormikaga, milles mängija juhtida on Fe-nimeline olend. Täpsem liik jääb siinkohal selgusetuks, ent edasise segaduse vältimiseks nimetagem teda rebaseks. Loomake peab navigeerima erinevatel aladel, koguma kokku esemeid, vältima vaenlaseid ning lahendama erinevaid ülesandeid, mis võivad piirduda kas punktist A punkti B jõudmisega või päädida mõne teise loomakese päästmisega vastaste küüsist.

Mäng esitleb huvitavaid elemente, nagu erinevate ühiste keelte leidmine teiste olenditega. Tihtilugu seisneb ühe või teise progressi pidurdava takistuse eemaldamine justnimelt selle taga, näiteks asub pääs uuele alale kõrgemas kohas, kuhu pääseb ainult lendava olendi seljas. Temaga suhtlemiseks on vaja jõuda aga n-ö „samale lainele“, mida saavutatakse vajaliku keele leidmisega (üldiselt lukustub uus keelepõhi lahti progressiooni käigus) ja „võngete“ ühtlustamisega. Visuaalselt kujutatakse seda kahe erineva helikõveraga kahe looma vahel, mis tuleb puldi abil (testitud Switchi versioon nõudis näiteks parema Joy Coni kallutamist) „sirgeks ajada“. Jah, ma tean, kasutan palju jutumärke, ent see on antud kontekstis „vajalik“.

Fe liigub mitmel viisil, tema repertuaari kuuluvad näiteks (lisaks ilmselgele kõnnakule ja hüppevõimele) liuglemine, puude otsas ronimine ning, nagu eelnevalt juba mainitud sai, teiste loomade seljas ratsutamine. Kahjuks avalduvad siinkohal ka teose suurimad vead, sest maailm suudab oma disainiga Fe’le pidevalt kaikaid kodaratesse visata. See tähendab, et Fe jääb pidevalt kas maastiku või selles leiduvate elusolendite taha/külge kinni, hüppab puudelt valele poole nagu tema teine nimi oleks Ezio ning palju muud säärast. Siin-seal jäid silma ka päris korralikud tehnilised errorid, mille tõttu tilluke rebane läbi maa vajus ja nähtamatutesse koobastesse kinni jäi.

Visuaalselt on mäng… noh, ääretult lilla. Valdavalt ühetooniline värvilahendus muudab aga kogu teose kohati monotoonseks ning igavaks, eriti arvestades asjaolu, et lillade mängude osa turul sai täidetud juba paar kuud varem ühe Ubisofti muusikateemalise indie-üllataja Ode poolt. Vahel heidetakse ekraanile ka muid toone, ent üleüldiselt domineerivad suuremaid keskkondi ühed  toonid, millesse pisut muid killukesi on raputatud. Heliliselt leidub õnneks mingitki isikupära Fe häälitsuste näol, mis ilmutavad teiste loomakestega suheldes (või siis selleks otstarbeks mõeldud nupukese pressimist muul suvalisel ajahetkel).

Kahjuks on väikese rebase kõrihäältest vähe ning Fe jääbki lihtsalt üheks adekvaatseks indie-mängupiisaks teiste omalaadsete tohutus meres.