ARVUSTUS: Into the Breach

Indie-pühapäeva raames kirjutasin sellisest teosest nagu Into the Breach, mis on loodud FTL arendajate Subset Games poolt. Nüüd tuli ette võimalus seda mängu ka täies mahus nautida.

Into the Breachi saab kirjeldada mitut moodi: male robotitega, X-COM-i ja FTL-i hübriid või ka FTL-i fännide järgmine lemmik. Kõik need oleks õiged vastused.

Tegu on käigupõhise strateegiamänguga, kus mängijale antakse kõigepealt vaid üks kindel kombinatsioon kolmest robotist, kes peavad koostöös Maad ründavaid vaenlasi ära tapma, uputama või mägede sisse lükkama. Mängus edasi jõudmist ning saavutuste saamist premeeritakse kuldsete müntidega (üks iga saavutuse eest), millega saab hiljem teistsuguste võimetega meeskondi osta.

Kõikidel robotite meeskondadel on erinevad võimete kombinatsioonid, mistõttu muutub vastavalt sellele  ka mängustiil. Lisaks juhib igat robotit piloot, kes saavad vaenlase tapmise eest kogemuspunkte. Selle abil saadakse boonuseid, näiteks +2 tervisele või +1 liikumiskaugusele. Piloodid võivad olla ka eriliste võimetega – taolisi inimesi võib kohata spetsiaalsetes ajakapslites, mis vahel lahinguväljale kukuvad. Neist võib leida näiteks väga hea piloodi, lisarelvi robotitele või midagi muud põnevat

Just ajarände näol tulevad ette ka Into the Breachi rogue-lite elemendid (millest täpsemalt kirjutasin oma Dead Cellsi arvustuses). Kui mäng on kaotatud, on mängijal võimalik valida üks piloot, kelle saab (tänu ajas rändamisele) endaga järgmisesse mängu kaasa viia. Antud mängumehhaanikat võrreldatakse X-COM-iga, kus lemmikpiloodi võib endaga läbi mitme lahingu ühes võtta ning kui ta sureb, siis tagasi teda enam ei saa.

Into the Breachis on kaks põhilist tervisesüsteemi. Üks on n-ö maailma energiatase, mis iga hävitatud hoonega kahaneb ühe või kahe võrra. See on üldisem ning taastub vaid ülesannete täitmisel (näiteks tuleb kas kaitsta kindlat tüüpi hoonet või lasta rongil mööda kaarti liikuda) pärast kaardi lõpetamist. Teiseks on robotite tervis, mis kaob igale mängurile tuttaval moel. Tihtipeale võib ennast märgata mõtlemas, kas on mõistlikum kaotada üks robot koos piloodiga (roboti elud taastatakse pärast kaardi lõpu, kuid sel juhul juhib masinat tehisintelligents, mis ei anna pilootide-spetsiifilisi boonuseid) või ühe energiataseme.

Kuidas aga sarnaneb mäng malega? Iga robot suudab rünnata, lükates vaenlast kas ette, taha või enda juurde, seda erinevates suundades ja „kujudes“ – umbes nagu näiteks hobuse liikumine males. Kuigi ühel kaardil on korraga vaid kolm erinevat kuju (erinevalt malest) siis kuldsete müntidega saab proovida erinevate võimete, liikumis- ja ründamismustritega roboteid. Sedapidi on inimesel võimalus eksperimenteerida vähemalt kaheksa kolmese robotikomplektiga.

Olen Into the Breachi mänginud üle kümne tunni ning kindlasti jätkan seda. FTL oli minu jaoks aeglane ja liiga palju juhuslikkusel põhinev (kuigi väga põnev ja mõtlemapanev) ning Into the Breach lahendas kõik minu probleemid stuudio eelmise teosega.

Võin julgelt soovitada seda nii FTL-i kui ka strateegiliste mängude austajatele.