VASTASSEIS: Spec Ops: The Line VS. Global Ops: Commando Libya

Vastasseisude sari sai alguse Wolfenstein: The New Orderi ja Enemy Fronti kõrvutamisest. Kuigi seegi kord on üks mäng vana sarja taustaga ja teine frantsiisimärgita üksikosaline üllitis Poolast, vahetame žanrit.

Luubi all on Spec Ops: The Line ja Global Ops: Commando Libya. Esimene neist ilmus teisest 8 kuud hiljem, kuid edasilükkamisteta võinuks see vahe olla palju väiksem. Võiksime nimetada kümmekond madinamängu, mille nimes „Ops“ figureerib, kuid ütleme lihtsalt, et on nii häid, keskpäraseid kui ka kehvasid operaatoritega mänge ja kahte äärmusse kuuluvad ka tänased.

MIS ON MÄNGUDEL ÜHIST?

Peale selle, et mõlema nimes ilutseb „Ops“ ning kumbki teos on žanrilt kolmanda isiku vaates märul, jooksevad need ka Unreal Engine 3 peal. Kummaski ei mölla mängija keset vaenutegevust sõpradeta. Sangareid aitab varjumissüsteem, kuigi osalt lagunevate kaitseseinadega. Esindatud on ka vähesed luure-elemendid. Mõlemad Euroopa stuudiote (mis on teineteisest vaid 500km kaugusel!) tulistamised lükkavad mängija taastuva tervisega USA eriüksuslase saabastesse ning saadavad muuseas liivasesse keskkonda suurt jama lahendama.

TAUST

Spec Ops: Spec Ops oli sajandivahetuse paiku oluline, kuigi mitte kiidetuim taktikalise tulistamise sari. Seeria viimasest väljalaskest oli möödunud juba terve dekaad, kui 2K sellele taaskäivitust teha üritas.
Peab muidugi ära märkima, et Spec Ops: The Line eelarve oli meeletult suurem. Kui Global Ops: Commando Libya on sisuliselt indie-mäng, siis sakslaste Yager Developmenti kukrusse kukkus 2K Gamesilt omajagu – kasvõi seetõttu, et mängu tehti viis aastat. Samas on arendusega tegelenud inimesed avaldanud, et isegi kui neil oleks võimalik järge teha, poleks nad sellega arvatavasti nõus, sest arendusperiood oli mitmes mõttes raske.

Global Ops: Mänguprojekt tõstis pead 2009. aastal Gears of War modifikatsioonina, mis kandis nime Global Threat. Aasta hiljem oli juba plaani võetud see iseseisva mänguna välja lasta. 2011. aastaks oli mäng valmis (sõna lõdvemas tähenduses) ning tõik, et Liibüas möllas kodusõda ja võis seetõttu tundlik teema olla, ei seganud julgetel poolakatel piirkonda omapoolselt torkimast. Vahemärkuseks, et mõned aastad hiljem, kui teiste poolakate mäng Hatred ameeriklaste jaoks hella teemat puudutas, läks lahti julm nõiajaht. Eks igaüks valib ise, kui suurt herilasepesa suskida söandab. Kahe aasta pikkune arendusprotsess, mille sisse jääb ka mängu sihi ümbersuunamine modifikatsioonistst eraldiseisvaks tooteks, ei ole olnud piisav, et hajutada kiirustades valminud odavmängu hõngu. Kehv kvaliteet ja vead on pidevad saatjad. Küll takerdub mängijategelene ise, küll jääb kinni kaaslane – näiteks ukse taha nii, et ülesannet ei saa täita ja missiooni jätkata. Häbiväärne on ka olukord, et juhtnuppe ei saa seadistada ning tagatipuks pole ühtki abifailigi, kust näeks, mis nupud üldse kasutuses.

HINGELE

SO: Delta Force rühm saadetakse hävinenud (ja arvatavalt väljasurnud) Dubaisse kummalist raadioteadet uurima. Linna on mitu kuud varem liivaga uputanud metsikud tormid ja evakueerimisele loata appi tõtanud USA armeeüksus ei suutnud olukorda parandada. Ressursinappuse ja tülide tõttu läks hoopis kohalikega reegliteta sõjaks, mis tegi headest meestest monstrumid. Võikad elamused mõjuvad psüühikale ja vitsad saavad nii mängu peategelane kui tema vana kangelane – oma pataljoni Dubaisse juhtinud kolonel. Paralleelid kultusfilmiga „Apocalypse Now“ on selged, kuid siiski on mäng loo ja sõjaõuduste kujutamise eest põhjendatult kiitust teeninud.

GO: Vene maffia kougib 1968. aastal Gröönimaal päriselt juhtunud sõjalennukiõnnetuses ookeanipõhja vajunud vesinikupommi tänapäevases ajas välja ja parseldab selle Liibüale maha. Ameeriklastele see väljavaade ei istu ning kaks kõva kappi läkitatakse olukorda delikaatselt lahendama, mis tähendab, et peale jalgsi rahmeldamise võetakse kasutusele ka sõjaratsud soomustransportööri, paadi, tanki, autode ja kopterite kehastuses.

KESKKOND

SO: Kuigi tegevus toimub ühes linnas, on metropolile kohaselt varieeruvust küll ja küll. Näha saab mahajäetud äärmuslikku luksust, ellujäänute aguleid, kõrghoonete katuseid, sõjajälkuseid ja liivadüünidesse mattunud tänavaid… Vahelduvad nii ilmaolud kui päevaajad. Kuigi Spec Ops on ligikaudu poole pikem Global Opsist, ei muutu see kaugeltki nii igavaks ja ennast kordavaks.

GO: Kaardid Gröönimaal ja Põhja-Aafrikas on igavad ja kolmetunnises kampaanis pole ühtegi meeldejäävat originaalset paika. Majade kordorid, tänavate koridorid, laevakoridorid, jääkoridorid, militaarbaaside koridorid… uuh! Pidevalt tuleb sikk-sakitada ühes kohas nagu lennujaama lintidega piiratud ootejärjekorras, mis näitab, et lisatubasid pole kiiruga kokku klopsitud mängus mahti olnud teha ja mängu pikendatakse samas paigas ukerdades.

MADIN

SO: Lahingute pidamine Spec Opsis on haarav ja rahuldustpakkuv. Tehisintelligents on tubli nii kaaslaste kui vastaste poolel. Kui ise passiivne olla ja varjutagusest varju taha tormamisega külgrünnakuga vaenlasi üllatada ei taha, üritavad hoopis nemad seda ise teha. Kambajõmmid on tõhusad ja kaitsevad nii end kui mängijat, kuid mõnda totrat käsku täita üritades võivad ka haavata saada ja tervendamist vajada.

Relvi on hulga, need käituvad hästi ja omavad sageli lisavõimalust näiteks granaadiheitja, täpsussihiku või summuti näol. Relvaks on ka liiv. Aeg-ajalt külastab liivatorm, lõhkenud granaat paiskab õhku pimestava liivapilve, ning mõnikord saab pahadele kaitseklaasi purustamisega liivalaviini kaela valada.

GO: Korraga kaasas paar tukki, koperdab mängija puiselt ringi, kükitab nurga taha, saadab tina ringilippavate vastaste poole… ja kordab seda palju kordi. Ägedust ja sujuvust pole. Kaasas tolknev ja targutav surematu paarimees on pigem eemaletõukav kui mängu sisseelamist hõlbustav faktor. Võib-olla saab Global Opsi ainsaks plussiks Spec Opsi ees lugeda erinevate sõidukite kasutamise (isegi, kui need pole nii lõbusad kui võiks) – Spec Opsis saab kaasa sõita ja paugutada vaid kopteril ja rekkal.

SILMALE

SO: Minu silma jaoks täitsa kena isegi täna. Rikastavaid pisidetaile on hulga, kena on kasvõi asjaolu, et liivale jäävad sammulohud.

GO: Näotu ja hägune graafika, mis oli vananenud juba ilmudes.

KÕRVALE

SO: Loomulikud kõned, meeleolukas muusika, keskkonnaefektid: Spec Opsil pole midagi häbeneda. Kõik sobib suurepäraselt.

GO: Võib-olla et mängu nõrgim külg. Mõni aeg okei hoogne muusika muutub pidevalt kordudes tüütavaks, jubedalt ropendavad peategelased pole oma mulaga kuigi veenvad ning pidev ähkimine ja ohkimine kriibib kõrva. Osad näitlejad ei räägi inglise keelt tõenäoliselt emakeelena, osad väljendid röögivad aga kehva tõlke järele. Taustahelid ja relvapaugud on samuti nürid.

JÄRELKAJA

SO: Miks mäng arvustajatelt kiita sai, kuid finantsiliselt läbi kukkus, on mõneti müsteerium. Juuni väljastusaja süüks ei julgeks seda panna, sest läbi aastate on edukaid starte suve algulgi tehtud. Küll aga võis Spec Opsi mitte just palavalt armastatud bränd ununenud olla ning The Line pole ka teab mis kütkestav alatiitel, kui tausta teadmata karpi poelettidel vaadata. Samuti on süüdistatud kirjastaja kehva (vähest, eksitavat) marketingi ning nõrk mitmikosa on samuti kriitikat kogunud. Mängule lisandus hiljem tasuta uuendusega koostööosa ning kuigi need neli väikest kaarti pakuvad pingelist madistamist, oli seda siiski vähe. Need ei päästnud midagi.

Oma roll oli ka teisel taktikalise tulistamise sarjal, mille trump oli pidev pildilolek. Huvilisi peibutas enda juurde Ghost Recon: Future Soldier, mis ilmus vaid loetud nädalad varem ja oli/on päris hea.

GO: Global Ops on küll parem kui näiteks Shadow Harvest: Phantom Ops (2011, Black Lion Studios, Saksamaa), kuid samavõrra kergelt ununev kui Conflict: Denied Ops (2008, Pivotal Games, UK). See on ähmane plekk ajaloos ja isegi stuudio – jah, Spectral Games on veel tegev – kodulehel pole mängust märkigi. Ajaloo säilimise mõttes on siiski hea, et see veel Steamis, Gamersgate’is ja mujal saadaval.