ARVUSTUS: Spider-Man

Spider-Man on üks neist mängudest, mis mulle nooremana kohutavalt meeldis. See oli lõbus, huvitav ning peaosas oli üks mu lemmikkangelastest läbi aegade. Nüüd tagasi vaadates ning teosele uuesti kätt külge pannes ei ole need tunded muidugi kadunud, kuid siiski on silm terasem vigu märkama.

Lugu on kogu üllitise tagasihoidlikuim osa, olles nii koomiksi kui ka teleseriaalidega võrreldes natuke erksam ning lapsemeelsem. Kuigi päris tihti produtseerib kõnealune narratiiv mõnusaid huumorikilde, tekib vahel tunne, et toonid võiksid kohati tõsisemad olla. Tegevust viiakse edasi vahevideote abil, mis näevad üpriski kenad välja (kuid PlayStationi versiooni hilisem võrdlus Dreamcasti omaga ei kannata muidugi mainimist).

Narratiiv on muidugi üpriski tavaline superkangelase värk – ühel suurel teadusüritusel varastatakse hiiglaslik leiutis ning vargaks ei ole keegi muu kui Ämblikmees! Publikus istuv Peter Parker aga teab paremini ning hakkab süüdlast otsima. Tee peal jäävad talle ette muidugi ka mitmed muud probleemid, mille tõttu tuleb tal tegemist teha nii politseinike, pangaröövlite, Skorpioni, Venomi, Ninasarvikuga kui ka paljude teiste pahalastega.

Olles oma olemuselt kolmanda isiku märuliseiklus, kus tuleb võidelda erinevate vaenlastega, jõuda punktist A punkti B ja palju muud säärast, on mäng üpriski õnnestunud. Nupud teevad seda, mida mängija tahab ning sellega erilisi probleeme ei teki. Ämblikmehel on üpriski eeskujulik valik erinevaid rünnakuid, olgu selleks siis kas tavapärased käe- ja jalalöögid, või erinevad ämblikuvõrku kasutavad kombinatsioonid. Samuti on esindatud ülejäänud Ämblikmehe võimed nagu võrguheitmisega majalt majale liikumine, ronimine seintel või lagedes ning hädaohu eest hoiatav ämblikuvaist.

Lisaks kõigele muule on vahel harva vaja lahendada ka mõni mõistatus, kuid need on üpriski kergelt sooritavad. Üleüldse on kogu mäng liiga kerge, mille kasuks räägib ka fakt, et lisaks klassikalisele kergele raskusastmele on olemas ka lastele mõeldud kid mode, mis on lausa naeruväärselt kerge – üks tasemetest kestab tänu sellele kõigest 2 sekundit. Kaamera on enamjaolt toimiv ning vaid harva rikub mängu tempot.

Mitmed boonused, nagu koomiksitegelaste põhjal tehtud mängudes selleks saanud kohustuslikud koomiksikaaned või erinevad kostüümid, motiveerivad mängijat piisavalt, et teost mitmekordselt otsast-lõpuni läbi teha. Kui sellest ei piisa, siis koodiga aktiveeritav What if? (inspireeritud Marveli samanimelisel koomiksiseeriast, mis tutvustas lugejatele alternatiivseid versioone tuttavatest tegelastest ja sündmustest) mängulaad on üpriski humoorikas ning piisavalt erinev, et lugu teistkordselt läbida.

Mängu graafiline pool on rahuldav, kuigi osad näod on üpriski inetud – taaskord jääb jalgu PlayStationi pisut nõrgem sisu, Dreamcastil on lood tunduvalt paremad. Audiopool on samuti rahuldav, häälnäitlejad on täiesti tasemel ning dialoog on, nagu juba mainitud, sisustatud nii mitmegi humoorika pärliga. Muusikast tuleb aga selle mängu jooksul puudust tunda, kuna seda kuuleb enamjuhul vaid siis, kui tõsiselt kuumaks mölluks läheb ning nii kiirelt kui ta ilmus… nii kiirelt ta ka kaob.

Vaatamata oma pisikestele vigadele on Spider-Man siiski üks väärt mäng, mida tasub proovida. Miks? Sest Ämblikmees on kõige lahedam superkangelane läbi aegade!

My artwork of the upcoming @PlayStation @SpiderMan game done in the retro style of the PS1 video game. pic.twitter.com/dlCl8nzTEQ

— CORDZ (@CorderyFX) February 16, 2018