The Council on seni üks selle aasta parimaid mänge, millest Sa midagi kuulnud ei ole

The Council on minu jaoks käesoleva aasta seni üks kõige positiivsemaid üllatusi ning lubage ma seletan, miks!

The Council on Telltale’i narratiivsetele valikutele põhinevat mängupilti edasi arendav episoodiline teos, mille tegevus toimub 18. sajandi Prantsusmaal. Salapärane aadlik on oma erasaarele kokku kutsunud liidreid maailma eri nurkadest – kohal on Inglise hertsoginna, paavstiriigi esindaja, Napoleon Bonaparte ja ka George Washington. Üllatuslikult on seekord aga kutsutute seas ka noor Louis, teose peategelane, kelle ema hiljuti sama üliku saarel jäljetult kadus. Oma otsinguil asub Louis lahti harutama salapäraseid sidemeid oma okultismieksperdist ema ja saare sinivereliste külaliste vahel.

Minu jaoks on The Councili esimene episood selle aasta seni üks kõige meeldejäävamaid mängukogemusi. Loopõhiste mängude austajana on Telltale’i teosed olnud mulle alati südamelähedased, kuid stuudio ei ole oma mängupilti oluliselt värskendanud alates neid rambivalgusesse tõstnud The Walking Deadist. The Council seevastu näib olevat järgmine samm narratiivsetel valikutel põhinevate mängude evolutsioonis, mis toob varasemalt peamiselt ühe stuudio poolt domineeritud žanrisse värskeid ideid.

Mainitud värksus seisneb üllatavalt laiahaardelises suhtlusmehaanikas ja rollimängusugemetes. The Council lisab Telltale’i valemisse kogemuspunktid, mille abil saab Louis teadmisi ja iseloomuomadusi lihvida. Kogemuspunktid võivad näida veidralt kohatuna mängus, mis keskendub eelkõige rääkimisele, kuid siin töötavad nad võrratult. Ajus tuksleb soov George Washingtonile muljet avaldada? Siis tasub investeerida paar punkti poliitteadmiste kategooriasse. Südames on tahe keerukast sõnasõjast võitjana välja tulla? Aeg liigutada punkte oskuse alla, mis soosib keerukate küsimuste eest põiklemist ja sujuvaid teemavahetusi. Valikuid on mitmeid ja see, mida Louis teada saab – ja mis talle varjatuks jääb – võib mängijate vahel drastiliselt erineda. The Councili esimese episoodi finaal oli minu ja mu sõbra jaoks oluliselt erinev ning selle erisuseni viinud sündmuste ahel sai meie mõlema jaoks alguse juba teose esimestel minutitel.

Kui  millegi kallal norida, siis mitte mängumehaanika, vaid pigem tehniliste lahenduste osas. Tegu ei ole suure meeskonna poolt massiivse eelarve najal arendatud mänguga, mis aitab võib-olla seletada liikuvate tegelaste animatsioonide kohatist puisust. Õnneks ei kandu see (enamasti) üle näomiimikasse, mis suhtluspõhiste mängude juures olulist rolli mängib. Kuigi häälnäitlemine ei kriibi üldiselt kõrva, teeb kindlasti kõige nõrgema soorituse peategelast kehastav (häälestav?) näitleja. Tegu ei ole talumatu etteastega, kuid ülejäänud ansambli kõrval, mis suudab edukalt edasi anda väga erinevatest kultuuridest pärit inimeste vokaalseid erinevusi, kõlab Louis sageli emotsioonitult ja tüdinult.

Mehaaniliselt ja narratiivselt on The Council karge pahvakas värsket õhku valikupõhiste mängude suunas, mis hakkasid Telltale’i ennast kordava valemi raskuse all juba mõneti stagneeruma. Norimiskohti küll on, ent loodetavasti on The Councili teises episoodis nende murekohtade lahendamisele tähelepanu pööratud.

The Council jätkab oma võrratu verbaalse kassi-hiire mänguga 15. mail.