ARVUSTUS: Moonlighter

Rogue-lite žanrisse kuuluvaid videomänge on ehk pisut raske teha, kuid see on seda väärt! Silmapaistvaimaks näiteks on Dead Cells, mis teeb õigesti kõik, mis vaja, ning seda minimaalsete vigadega. Õnneks ei pea me pikalt ootama jääma järgmist teost, mis oleks samamoodi uudne ja huvitav – maikuus ilmunud Moonlighter on rogue-lite mängude tippnäide!

Nagu iga muu antud žanri esindaja, põhineb ka Moonlighter keskkondade avastamisel ning hiljem pisut võimsamana samadesse kohtadesse tagasitulemisel. Mängu tegevus leiab aset väikeses linnas nimega Rynoka, mis paikneb müstiliste koobaste kõrval. Just nendes koobastes käisid kangelased kunagi kolle tapmas ning artefakte otsimas, mistõttu Rynoka linnake üldse püsti pandigi.

Kõnealuste koobaste eripära seisneb asjaolus, et kuigi sealt leiab palju põnevaid ja huvitavaid esemeid, „sülitatakse“ kangelane neist peale surma ikkagi tühjade taskutega välja. Kui aga tegelane on varustatud ühe spetsiaalse amuletiga, saab leitud saagi väikese tasu eest siiski endale jätta.

Mängija juhtida on Will, kes on Rynoka vanima poe (mis, muide, kannab nime Moonlighter) omanik ning oma perekonna viimane esindaja. Tema ülesandeks ongi poodi ülal pidada läbi erinevate koobastest leitavate esemete müümise. Moonlighteri põhiline narratiivne mehhaanika on seega järgnev – mängija läheb koopasse, leiab sealt kotitäie asju, läheb spetsiaalse amuleti abil tagasi linna, et leitud esemed maha müüa ning teenitud raha abil saab ta uuendada poodi, kutsuda linna teisi spetsialiste (näiteks raudsepa) või ka parendada oma relvi ja rüüsid.

Rynoka kõrval on viis koobast, millest igaüks koosneb kolmest tasemest. Iga kolmanda taseme lõpus on boss, kelle alistamine annab võtme järgmise koopa jaoks. Mängu algus, nagu žanri esindajatele kombeks, on aeglane ning nõuab järjepidevust. Pärast viiendat-kuuendat koopajooksu saab aga endale lubada paremat relva, mis elu pisut kergemaks muudab. Jõukuse saavutamine on Moonlighteris eksponentsiaalne – olles kaks korda võimsam, saab neli korda rohkem kulda!

Maailmas leidub mitu erinevat relva- ja rüütüüpi ning kõikidel on omad plussid ja miinused. Suur kahekäeline mõõk on näiteks ühekäelisest kindlasti võimsam ja laiema haardega, kuid kordades aeglasem. Oda on aga pikk ja kiire, ent suhteliselt nõrk. Rüüd jagunevad kergeteks, keskmisteks ja rasketeks ning oma kaalule kohaselt kas suurendavad, vähendavad või ei muuda mängija kiirust.

Moonlighter võlus mind kõigepealt oma visuaaliga ja seejärel audioribaga (loost ja poeomaniku apspektist sain teada alles hiljem). Animatsioonid on hästi tehtud ning näevad väga sujuvad välja. Fantastilise muusika autoriks on David Fenn, kes on varem teinud tööd näiteks Titan Soulsi arendajatega.

Sõltumata eelnevalt kirjeldatud positiivsusest pole ükski videomäng ideaalne ning Moonlighter ei ole erand. Kuigi relvade varieeruvus on suhteliselt hea, ei ole nende parendamine üldsegi põnev. Mängijal on kaks varianti – teha relv kas füüsiliselt võimsamaks või maagiliseks. Sellega muutub küll relva disain, kuid mehaaniliselt ei ole erinevusi näha. Samuti pole müüja amet just kõige põnevam.

Kuigi teos motiveerib mängijat jälgima asjade nõudlust, ei ole see üldiselt vajalik, sest inimesed ostavad kõike. Peaasi, et hind oleks õige. Kui oleks üks element, mida ma kõnealusesse mängu lisada sooviks, oleks nendeks mitmesugused võimed. Näiteks oleks võinud igal relvatüübil olla erinevad tehnikad, mida saaks treenida mingi spetsialisti juures ja muud säärast.

Mõnele nurinale vaatamata on Moonlighter suurepärane rogue-lite mäng ning on kindlasti soovitatav igale antud žanri austajale. Teos on juba praegu mängitav PlayStation 4, Xbox One’i ja PC peal (hinnaks umbes 20€) ning peaks ilmuma „varsti“ ka Nintendo Switchil, kuid tollele sündmusele konkreetset kuupäeva hetkel veel antud pole.