Mida Sandra mänguväljaandjatelt gamescomil õppis

Arendajad on sageli loomingulised inimesed ja (stereotüüpidesse langemata) just seda sorti indiviidid ei ole mõnikord kõige paremad turundajad.

Oleme kõik ilmselt kuulnud lugudest, kus väga hea mäng on täielikult lennanud radari alt ning jäänud teenitud kajastuse ja mängijateta, kuna mängu turundamisele ei ole õigel hetkel (või üldse) mõeldud. Gamescomi teisel päeval võtsin sabast kinni kahel mängude väljaandjal, et uurida, kuidas nemad lähenevad mängu müümisele.

Ühendkuningriigi boksis õnnestus istuda laua taha Marvelous Gamesi esindajaga, kellel jätkus juttu rohkemaks kui minul ja Lauril aega. Õppisime temalt siiski palju. Marvelous Games annab Euroopas välja valdavalt Aasias arendatud mänge ning kohandab need kohalikule turule ja erinevatele seadmetele. Scott selgitas meile, kuivõrd erinevad Euroopa ja Aasia turud on – mõnikord tuleb lausa minna nii süvitsi, et mängu keskne lugu või elemendid tuleb sihtkultuuri eripärade tõttu enne tollel turul välja andmist ümber teha.

Kuna Marvelous Games Euroopa haru on vaid osa suurest emaettevõttest, on antud väljaandjal jõudu lokaliseerimist ettevõttesiseselt ise teha. Kindlasti on see luksus ja enamik väljaandjaid mänguarendajatele omalt poolt nii suurt hulka teenuseid pakkuda ei saa. Marvelous Gamesi Euroopa haru välja antavate mängude hulka kuuluvad näiteks Gungrave VR, Sakura seeria, Gal Metal ja paljud teised. Gamescomi raames tunti huvi aga ka Eesti oma Aeon Must Die vastu.

Kui uurisin, mille järgi Marvelous mänge oma portfooliosse valib, selgitas Scott, et põhiline on muidugi, et mäng pärineks Aasia turult, ent kuna mängudega seotud otsused tulevad emaettevõttelt, ei osanud ta täpseid kriteeriume meile selgitada.

Kontrastiks hiiglaslikule Marvelous Gamesile tegin juttu ka Itaalias paikneva tillukese väljaandjaga MixedBag. Vestlusest ilmnes mulle peagi, et ettevõtte nimi peegeldab suurepäraselt nende mängude valikut – natuke absoluutselt kõike. MixedBag on ka ise mänguarendaja ning väljaandjaks said justkui pooljuhuslikult. Ettevõtte omanikud taipasid, et paljud Itaalia indie mängud ei jõua suure publikuni, kuna ei oska ennast turundada.

Kohaliku turu toetamiseks otsustasid nad sekkuda ning on sellest ajast edukalt turule toonud näiteks mängud Atomine, Waking Violet, Futuridium ja Avery. Kuna MixedBagi mängude portfoolio tundus küllaltki eklektiline, uurisin ka nende valiku kriteeriume. Pikast itaallaslikult žestikuleeritud monoloogist ilmnes pigem suur armastus Itaalia mängutööstuse vastu kui ükski konkreetne suund. Väikese meeskonna tõttu ei saa MixedBag ettevõttena ise teostada lokaliseerimist ning ka kaugematele turgudele sisenevad pigem koostööpartnerite abil.

Loomulikult on väljaandja ülesandeks ka üldine turundus, kontaktide vahendamine jne ning kindlasti oleks mõlemat vestlust saanud veelgi enam süvitsi pidada. Loodetavasti aga õnnestus anda edasi vähemalt üks huvitav külg väljaandja rollist mängustuudio edu toetamisel.