Battlefield 4

Siin me siis oleme, Hiinas. Luurame ühe või teise tüübi järele, kolmanda või neljanda põhjuse pärast… See võtab ideaalselt kokku kogu „Battlefield 4ja“ üksikmängu kampaania. Olemas on kõik kohustuslikud elemendid: – piinamise stseen, vanglast põgenemine, venelane Dima, erinevate rasside esindajad, demonstratsioon sellest, kuivõrd on lahe laevadega sõdida , taustal jooksev grandioosne poliitiline vandenõude sepitsemine, ning hiljem pettuseks osutuv meeskonnakaaslase kaotus. Me kõik oleme seda mängu juba kaks või isegi kolm korda mänginud.

„Give me a hand with this, Recker!“ on ilmselt lause, mida kuulete üksikmängu kampaania jooksul vähemalt 50 korda. Küll on vaja abi uste avamisel, raskemate esemete tõstmisel, kellegi jala amputeerimisel, lihtsalt kuulimagnetiks olemisel ja palju muud toredat. Nagu ka paljude teiste moodsate „tulista-ja-tapa“ mängude puhul, kehtib ka „Battlefield 4“-s mentaliteet, et mängija on peategelasena vastutav kõige ja kõigi eest. Saamatus on pidevalt kaasas käiv teema, mis muutub lõpuks lihtsalt jubedalt tüütuks.

Kurat, mitu korda võivad meeskonnakaaslased ühe ja sama kalakasti otsa takerduda? Vähe sellest, et mingi tõpranahk oma „ Made in China“ tankiga Hong-Kongi tänavaid laastades meid taga ajab, te veel otsustate piknikku pidada ja kohalikega tutvuda. Aga pole viga, me oleme mööda neid tänavaid juba kaks korda jooksnud, jookseme ka kolmandat…. Kohe ilmub välja ka teine tank, mille pean samuti ainult mina õhku laskma oma ninja-luuramis-roomamis-C4-laengute paigaldamise oskusega. Samal ajal seisate teie keset väljakut ning karjute kontekstivälist pläusti. Mõistan, et teie puuduliku A.I. mõistuse põhjustajaks on DICE’i ja EA ühine otsus mäng võimalikult kiiresti uksest välja saaata. Konkurents „Call of Duty: Ghosts“-ga oli ju ometigi sigakõva. Kokkuvõtvalt on üksikmängu meeskonnakaaslased sama kasulikud kui tükk seepi keset kõrbe.

Ometigi ei saa ma sind vihata, „Battlefield 4“ – sa oled selleks liiga ilus. Sa kasutad iga võimalust, et näidata lähedalt sõdurite ilusaid ja võimalikult coolilt kriimustatud nägusid. Kaasvõitleja Irish’i puhul olen juba üpriski kindel, et tal on lõua otsas olnud juba kolm missiooni järjest veel välja pigistamata vinn. Viimasel tüübil, kellele mitmikmängus noa kõrri lõin, oli üpriski kindlalt silmapõletik. Mitte et sellel enam väga vahet oleks. Lisaks nägusatele… nägudele, on kombeks ka väga lähedalt näidata erinevaid lendlevaid ja lõhkevaid masinaid ning ehitisi. Isiklikuks lemmikuks siinkohal osutusid lennuki turbiinid, mille tekstuuride lähemalt uurimine oli tõsine next-gen nauding.

Millegipärast on jäänud mängude tegijatele arusaam, et inimsilmad peaksid käituma justkui videokaamera objektiivid: liigselt peegelduma ja hägustuma igasuguste juhuslike valgussähvatuste puhul. Ekraani kaunistavad veepiisad, kriimud, jäätumine, ja ekraani äärtest imbuv pohlamoos, mis justkui peaks sümboliseerima mängija verekaotust. Jube kiiresti muutub tüütuks otse silme ees valgusefektide ilmumine , samal ajal kui paganatosin Hiina sõdurit lakkamatult minu suunas relvadest täristavad. Jätke järele, mehed! Veel totram on olukord mitmikmängus, kus teatud kaartidel lihtsalt ei ole võimalik joosta sihtmärkide suunas ilma, et kogu ekraan tulivalgeks ei põleks. Loomulikult on sellel ka oma taktikaline eelis, kuid sügaval sisimas me kõik teame, et põhjus lasub puhtalt pundar-onamises Hollywoodi efektide peale. Jään ootama analoogset vabandust nagu kandis ette J.J. Abrams filmi „Star Trek“ ja tolle liigse lens flare kasutuse pärast.

Nagu „Battlefield“-dele ikka kombeks, ei väsi mängus kasutatud heliefektid ikka veel üllatamast oma detailirohkusega. Elektroonilistest tabloodest möödumine, erinevate pinnaste peal käimine, liiga pikalt jooksmine, teravmoona vaenlase suunas rakendamine – kõik omavad väga detailset ja piisavalt realistlikku helilist väärtust, et hoida mängija mõtted päris maailmalahinguväljadest eemal. Kui eriti vagusi püsida, siis on ka kuulda kuidas hiiredkusagil kaugemal seksivad. See kõik on üpriski perfektne.

Kuigi üksikmängu ja AI-kaaslaste puhul kehtib väljend: võta üks ja viska teist. Siis mitmikmängus on lugu enamasti teistsugune. Ühe hiiglasliku kaardi peal võib korraga lammutada kuni 64 mängijat tankides, lennukites, helikopterites, paatides… kusagil kaugemal künka peal Vassili Zaitsevit imiteerides. Võimalusi on tohutult ja tõenäosus, et mängija sellest niipea väsib, arvestades kogu pakutud tegevuste hulka, on väga väike. Kui välja arvata kerged probleemid lag’i ja „ümber nurga lendavate kuulidega“ siis on tegemist fantastilise mitmikmängu kogemusega. Varustuse valik on pimestavalt suur, kaartidel on paljude erinevate käikude ja strateegiate rakendamise võimalusi ning peale 30 tunnist mängukogemust tundub ka enamus asju korralikult tasakaalus olevat… Siinkohal on aga tohutult kahju, et DICE’l on hetkel probleeme mängu tehniliselt stabiilseks muutmisega mitmetel platvormidel, millest tulenevalt hilinevad ka kõik tulevased lubatud lisapaketid. Potentsiaali lammutamiseks terve aasta jooksul on palju, loodetavasti ka tootjapoolne toetus selle tagab.

Uut „Battlefield“-i tasub kogeda eelkõige mängides sõpradega mitmikmängu, mis on täiesti tasuv, naljakas, ja üldiselt hea kogemus. Tüütu üksikmängu kampaania võib täielikult unustada. Isiklikult aga ootan ja ilmselt võingi ootama jääda päeva, millal näeme taaskord „Bad Company“ seiklusi kolmanda osa näol – kui veel osati luua tegelasi ja kirjutada lugusid, mis olid huvitavad ning musta huumoriga vürtsitatud.

+++

Tüübid on ikka korralikult hommikuputru söönud, et kuulidega ennast nii koduselt tunnevad.

Ma räägin noh, pannkoogid šokolaadivõide ja banaanidega on parim asi, mees