Bone seeria: Telltale Gamesi mängud, millel polnud just palju liha luudel…

Nutt ja hala Telltale Gamesi hääbumise tõttu ei lõppe veel niipea, sest kogusid nad ju ligikaudu tosin aastat edu laineharjal surfates omajagu austajaid. Populaarsus pole ka ime, sest vaadakem kaubamärke, millega stuudio ainuüksi sel dekaadil töötas: Back to the Future, Jurassic Park, The Walking Dead, Borderlands, Batman, Guardians of the Galaxy, Game of Thrones ja The Wolf Among Us.

Ja Bone.

Mina ei kuulu Telltale’i sihtgruppi juba ammu. Mängisin nende lõbuvara usinalt, kui need olid veel hiireklikiseiklused, kuid välksündmused ja dialoogivalikute tegemine peletasid mind lõpuks eemale. Kuigi ma stuudio lähenemisviise alati ei toetanud, kergitan mütsi nende panuste eest mängutööstusse. Oli ju Telltale episoodilise mänguväljastuse üks pioneere ja esimene, kelle mudel suurepäraselt töötas. Lisaks on lugude jutustamise eest oma eelnimetatud mängudes pai saadud küll ja küll.

Telltale’i telk löödi püsti endiste LucasArtsi töötajate poolt, kes peale 2004. aasta kõmulist Sam & Max: Freelance Police katkestamist (just veidi enne selle plaanitud väljatulekut) oma tööandjas pettusid. Kiirelt tehti üks pokkerimäng, et enda loodud uut mootorit katsetada, kuid suures plaanis jäädi esialgu selle juurde, mida osati – koomiksipõhjaliste mängude manu. Jeff Smithi koomiksiseeria „Bone“ oli esimene bränd, millele küüned taha saadi.

Bone’id on väikesed valged elukad, smurfide ja muumitrollide ristsugutised. 2005. ja 2006. aastal, umbes seitsme kuulise vahega ilmunud Bone: Out from Boneville ja Bone: The Great Cow Race on umbes samale sihtrühmale, nagu mainitud pisikesed sinised ja suured valged elukad – eelpuberteedile.

Mängudes on üks bone’ide kolmik mingil põhjusel (tõenäoliselt saaks tagamaadest täpsemalt teada koomiksitest) oma kodukülast muinasjutulisse maailma pagenud. Esimeses peatükis lähevad jupatsite teed lahku ja nad üritavad metsas üksteist taas üles leida. Teises osas jõutakse inimasulasse ja festivalile, kus nad keerutavad omajagu tolmu lehmaralli rööpast välja lükkamisega. Terve selle aja vältel jälitavad neid mingil põhjusel rott-kollid, aga miks, seda teada ei saa.

Mängud on lapsikud ja lihtsad minimängudega hiireklikikad. Lihtne graafika on kolmemõõtmeline, kuid aegunud ja kole. Muusika toetab kerget õhustikku, kuid hakkab kohati tüütama. Häälnäitlemine on enam-vähem. Õnneks on mõlemad teosed suhteliselt lühikesed. Kui arendada kõiki vestlussuundi (jutustamine ongi teoste kõige aeganõudvam tegevus), kulub esimese episoodi läbimiseks umbes kaks, teisele neli igavat tunnikest.

Kumab tugevalt läbi, et arendajad sooritasid esimesi samme piiratud võimalusi pakkuva pooltoore mootoriga. Mitmesuguseid graafika, dialoogi ja muid vigu on igasuguseid, dialoogimulle ei saa sivamaks edenemiseks hiirega edasi klikata (tühikuga saab, aga seda ei tutvustata ja tolle võimaluse leidsin ma juhuslikult), tubade vahel ei saa kiiresti hüpata, pole laiekraani tuge… Kogu komplekt jätab pisut nukra mulje.

PÄRAST KONDINÄRIMIST

„Bone’i“ põhjal jõuti teha kõigest kaks episoodi, sest varsti sai Telltale Steve Purcellilt – „Sam & Maxi“ koomiksi loojalt – detektiividuo õigused. Kuna LucasArts neile Sam & Max: Freelance Police’i vara ei müünud, alustati algusest, kuid siiski edukalt. Vaesuse ja kondilutsutamise päevad olid möödas, seda kuni tänaseni.

Kuid kümme aastat tagasi oli kõik tõusuteel. Telltale’i seiklusmängud olid lõbusad ja hästi vastu võetud, stuudio suutis oma regulaarsusest kinni pidada ning inimeste usk nendesse ja episoodilisse väljastusmudelisse tõusis. Uued litsentsid olid üha nimekamad ja nimekamad: Strong Bad’s Cool Game for Attractive People, Wallace & Gromit’s Grand Adventures, Tales of Monkey Island… Samal ajal tehti Ubisoftile CSI uurimismänge ja ka Sam & Maxi, kes jõudsid kolm hooaega absurdihuumorit pritsida.

Intervjuudes Telltale muudkui kordas, et nad tahaksid Bone’i juurde  küll ükskord naasta, aga aja, ressursside ja muu puudused olevat neid alati takistanud. Loomulikult on aga reaalsem, et vaevalt keegi stuudios järgede peale üldse tõsiselt mõtles. Pole ju rahaliselt mõttekas teha mängu mingist vähetuntud Bone’ist, kui valida on mõnevõrra tuntumad Bigby Wolf ja Batman.

Mina isiklikult mingit kahjutunnet ei oma, sest Bone’id ei ole head, isegi mitte nõrgema kvaliteediga lastemängude seas.