ARVUSTUS: State of Mind

State of Mind on augusti keskel ilmunud Daedalic Entertainmenti poolt loodud futuristlik seiklusmäng, mis küsib keerulisi küsimusi tulevikühiskonna arengusuundade kohta. Tegu on visuaalselt unikaalse teosega, mis laenab ideid Deus Ex seeriast ning sihi-ja-kliki tüüpi mängudest, üritades neist tuttavlikest elementidest kokku sulatada midagi omanäolist.

Paraku jätab selle sulami tulemus nii mõndagi soovida.

Esmapilgul köidab State of Mind tähelepanu iseäraliku kunstilise stiiliga ning detailiküllaselt esitletud nägemusega inimkonna lähitulevikust. Mängu tegevus toimub aastal 2048, seega mitte liiga kauges tulevikus, mistõttu esitletakse mängijale ühiskonda, mis on küll edasi arenenud, kuid jätkuvalt äratuntav. Autod on ikka veel olemas, kuid need kuuluvad suurkorporatsioonile ja neid juhib tsentraliseeritud operatsioonisüsteem. Droonid tõstavad holograafilisi reklaame kõrghoonete elanike akende taha. Koduabilisteks ja assistentideks on üha enam robotid. Inimesed võivad oma kehasid tehisjäsemetega modifitseerida ja sarnaselt Deus Exile on see vastuoluline. State of Mindi küberfuturism jätab metoodiliselt läbi mõeldud mulje ning mängu unikaalne ja kaunis kunstiline stiil eristab seda koheselt teistest turul ringlevatest sarnase temaatikaga teostest.

State of Mindi keskmes on kaks tegelast – Richard ja Adam – kelle vahel mängija (pärast mõnda aega) vabalt vahetada saavad. Richardi elukohaks on alaliselt öine ja vihmane Berliin, mida kujutatakse düstoopiana – kuritegevus vohab, ülerahvastatus tekitab aina tõsisemat prügireostust ja poliitikud tüürivad kindlakäeliselt totalitarismi poole. Adam seevastu elab utoopias nimega City 5, mis on konstantselt päikeseküllane, avar, puhas ja sõbralik. Ühel hetkel hakkavad mõlema mehe elukäigud kummalisel kombel kattuma ja mängija ülesandeks saab lahti harutada Richardit ja Adamit kokku siduva müsteeriumi tagamaad.

Olenemata inimlikult kirjutatud tegelastest ja huvitavast maailmaloomest üritab State of Mindi lugu hammustada korraga liialt suurt tükki. Lisaks Richardi ja Adami isiklike probleemide lahkamisele üritab mäng umbes 12 tunni jooksul kommenteerida põhjapanevalt transhumanismi, tehisintellekti arengust tulenevaid ohte, poliitikat maailma eri paigus, Marsi koloniseerimist, ajakirjanduse rolli ühiskonnas, sõnavabadust, inimese sõltuvust tehnoloogiast ja veel mitut teemat.

Tundub, et arendajad ei ole suutnud ära otsustada, millist lugu nad State of Mindiga rääkida tahavad, mistõttu on otsustatud rääkida kõik lood korraga. Selles üksteisest üle karjuvate temaatikate kakofoonias ei jõua mäng süübida ühtegi käsitletavasse probleemi nii palju kui võiks või peaks. Richardit ja Adamit ümbritseva müsteeriumi alged on istutatud viljakale pinnasele, kuid sellel ei lasta ebavajaliku taustamüra rägastikus korralikult õide puhkeda.

State of Mindi mängitavuse kesksed komponendid on keskkonnas leiduvate objektidega suhestumine, tegelastega rääkimine ja üksikute mõistatuste lahendamine. Läbivalt jäädakse truuks rahulikule tempole ning relvi, tulevahetusi ja tagaajamisi oodata ei tasu. Mängijad saavad ümbritsevat avastada segamatult ja kella ei ole külge pandud ka mõistatuste lahendamisele. Need kujutavad endast tavaliselt artiklite või failide hunnikust kattuva infoga dokumentide paaritamist, või kolmedimensioonilist piltmõistatust, kus mängija ülesandeks on peategelast füüsiliselt ümbritsevatest slaididest koherentse pildi kokku panemine. State of Mind on samaaegselt austusavaldus sihi-ja-kliki žanrile ja katse seda mängustiili moderniseerida.

Kuid ka mängitavuses esineb probleeme. State of Mindi tegelaste liigutamine võib kohati olla närvesöövalt frustreeriv. Tegelasmudelite pöörderaadiused on üllatavalt laiad ning näiteks puldil kangi vasakule suunamine ei garanteeri alati seda, et ekraanil taidlev härrasmees ka vasakule pöörab. Ruumikamatel tasemetel ei anna see probleem ennast tunda, kuid näiteks peategelaste korterites, kus leiab aset arvestatav osa mängu tegevusest, võib punktist A punkti B liikumine näida kui joobunu tuigerdamine.

Lisaks sellele ei ole tegelaste animatsioonide vahetused alati sujuvad. Liikuva karakteri mudel vahetub paigalseisva mudeli vastu ilma igasuguse üleminekuta, mis tähendab seda, et hetk tagasi kõndides käsi ja jalgu liigutav härrasmees seisab sekundi murdosa jagu hiljem täiesti liikumatult paigal. Kui lisada ebainimlikult käituvatele tegelasmudelitele probleemid vilkuva ja väreleva valgusega teatud keskkondades, saame tulemuseks mängu, mis vajanuks enne müügile jõudmist veel arendusmeeskonna hoolt ja armastust.

State of Mind on läbimõeldud ja üllatavalt realismihõnguline pilguheit inimühiskonna lähitulevikku, mis üritab korraga rääkida liiga palju lugusid. Arusaadavalt on keeruline jagada rohkem kui 10 tundi kestvas mängus piisavalt rambivalgust kõigile meie eluviisi kas juba praegu või tulevikus potentsiaalselt painavatele probleemidele. Kui arendajad oleksid otsustanud kümne erineva teema asemel keskenduda paarile-kolmele ning pühendada rohkem aega tegelaste liikumise sujuvamaks muutmisele ja tehnilise praagi kõrvaldamisele, oleks tulemuseks olnud nauditavam teos.

Küberpungi ja seiklusmängude andunud fännid võivad pakutuga rahule jääda, kuid teiste eelistustega mängijatele on State of Mindi keeruline soovitada.